Pikk paus :)

Augusti algul käisime lumelauaga sõitmas Porters Ski Fieldis. Mäkke viis autotee mööda mäe serva, ning kohati oli seal ikka päris jube sõita. Panen lähitulevikus sellest video ka youtube'i. Päris kõrgele tuli sõita ning kohati oli tee nii kitsas, et kui keegi oleks vastu tulnud, oleks üks autodest ilmselt alla kukkunud :D. Aga mäel siis alustasin algajate mäest, kuna Kuutsemäel ma ju tõstukiga üles ei saanud. Selles kohas aga olid samasugused tõstukid, et pead ise seal oma tasakaalu hoidma ja üles saama. Endalegi üllatuseks, sain esimese korraga üles ja probleemideta :D Ja ka kõik järgnevad korrad, ei kukkunud ühtegi korda !üles minnes!. Kui väiksel mäel piisavalt julgust kogutud, võtsime suuna kõrgemale mäele. Tambet oli seal juba ära käinud, ja ütles, et ma ei peaks päris tippu sõitma, kuna päris järsk allatulek on ning kiirus läheb päris suureks. Siin on ju mäed pigem kõrged ja järsud, kui et kõrged ja lauged. Seega väga pikka sõitu ei saa, küll aga jääb alla vaadates mulje, et veered alla nagu lumepall, kuna nii järsk on. Kuid ei olnud midagi hullu. Eks ikka mõned korrad sai kukutud ka, kuid kokkuvõttes oli väga lahe päev. Mäel käisime esmaspäeval, sest saime väga soodsad piletid. Teisipäeval alustasin tööd uues kohas. Kuid pärast päev otsa lauaga sõitmist olid lihased nii nii valusad. Ausalt öeldes oli natuke keeruline tööd teha, kuna tööl pidin natuke kaste tõstma jne, aga selline tunne oli kätes, nagu jõud puuduks täielikult. Aga läheks veelgi ja treeniks lihaseid :) Ilmselt aga jääb see meie ainukeseks korraks siin Uus-Meremaal ning selle spordialaga siis natuke mõistlikum jätkata juba näiteks Rootsis :) Võiks ju võtta lumelaua harrastuseks :) Tegin juba natuke uurimust ka; Rootsis on päris head pikad ja lauged laskumised. Pärast pikka päeva seal peaks proff valmis olema.  

Siin paar ilusat hommikust pilti ning seejärel juba pildid mäel! Lund tol korral väga palju ei olnud, kuna ilmad olid suhteliselt soojad. 

Tambet sai nädalavahetusel, täpselt enne mäele minekut, endale tööbussi. Ta küsis seda, kuna järgmisest nädalast hakkasin mina autoga tööl käima. Läks hästi, saigi omale töö auto ning sellega käisime siis esmaspäeval ka mäel. Siin siis pilt sellest bussist ka ikka. 

Töö oli väga lihtne. Suhteliselt väikese ettevõtte laos. Keegi teine paneb tellimused kastidesse valmis ning minu töö oli need üle kontrollida, paraja suurusega kast valida ning pakk väljasaatmiseks valmis seada. Õppida põhimõtteliselt polnud midagi selle töö juures, kuna oli lihtne. Töötasin seal ainult 6 päeva, kuna siis tuli vaikne aeg ning tööd polnud enam. No on ikka hea mõtlemisega need inimesed siin Uus-Meremaal. Kui ma oleks seal pikemaajaliselt töötanud, siis see töö oleks põhimõtteliselt olnud 40 tundi nädalas laos pluss näiteks 1 nädal kuu aja jooksul omanike lapse hoidmist. Siis oleks töölt varem ära läinud, lapsele kooli järgi ning oleks pidanud õhtupoolikud lapsega kodus olema. Ööseks nende juurde jääma, hommikul laps kooli ja siis ise lattu tööle jälle. Aga selleni ma siis ei jõudnudki, ootasin küll huviga :) Tundus põnev. See ettevõte siis tegeleb põhiliselt Itaalia brändidega ning oma töötajatele on 25% hinnad soodsamad (Diesel, Miss Sixty, Gaudi, Lola jne). Võib-olla on hea, et ma seal enam ei tööta, muidu hakkaks äkki neid kalleid asju kokku ostma. Kingi oli päris ilusaid seal :) Ja riided olid ka ilusate värvidega. Põhimõtteliselt kuna nad teadsid, et mu viisa on jaanuari lõpuni, oleksin töötanud seal jaanuari lõpuni. Juhul kui ma ise muidugi midagi muud poleks vahepeal otsinud. Aga siis tuli välja, et nad on suletud detsembrist poole jaanuarini. Ehk siis üldine suvepuhkus neil seal. Üks omanikest – naine, on itaallane. Mees on uusmeremaalane. Ma siis rääkisin naisega, et ma pean ilmselt nüüd uue töö otsima, et ma ei saa kodus istuda ja oodata, millal teil jälle kiireks läheb. Ja siis nad ütlesid, et jah, see on hea mõte ilmselt, kuna mu viisa on ka nagunii nii lühike, et ma saaks põhimõtteliselt töötada ainult novembri lõpuni ning nad ei taha maksta mõnele oma töötajale selle eest, et ta peaks mind õpetama selle 4 kuu pärast ainult. No esiteks, töö oli lihtne, polegi nagu midagi õpetada ja teiseks, nad ju teadsid seda enne, et nad on suletud detsembri kuust ja et mu viisa on jaanuari kuuni. Mille jaoks siis mind üldse tööle võtta vahepeal?! Ja siis oli veel probleemiks, et mul on Working Holiday Viisa mitte Work viisa. Sellest ma ei saanud aru, miks see probleemiks on. Aga no nagu eelmine töötaja ütles, kelle asemele ma läksin, et itaallased käituvad emotsioonide ajel mitte ei mõtle enne :D Tundub, et see oli tõsi. Mõtlesin siis kui veel tööl olin ja kui teadsin, et ei pea järgmisel päeval minema enam, et ostan omale ühe Dieseli rahakoti. Kuna saan ikkagi tunduvalt soodsamalt ja päris ilus oli ka. Aga kuna läks kiireks, siis ei jõudnud ära osta, sain ainult kõrvale panna. Järgmisel päeval sain sõnumi, palju maksab. Nii et ma siis mõtlesin, et mõni päev ehk lähen sõidan sealt läbi ja ostan ära rahakoti. Aeg aga läks ja ei sattunud sinna poole linnas, ning lõpuks kui oleksin saanud minna järgi, oli väidetavalt see rahakott ära müüdud. Aga igatahes oli see rahakott väga ilusat sinist värvi, nii et jäi natuke painama, et ma seda ei saanud. Aga nüüdseks pole enam hullu sellest, sest ühes kotipoes olid allahindlused, ning sain omale sealt sama värvi rahakoti ning hoopis Guessi oma :) Ma arvan, et see on isegi ilusam kui oli see Dieseli oma. 

Ühel augustikuu nädalavahetuse päeval käisime jalutamas Sumneris. See on siis see üks Christchurchi linnaosadest. Koha täpsem nimi on Godley Head. Pargid auto parklasse ning kaardi pealt valid, kuhu poole lähed ehk millise raja valid. Läksime sinna sellepärast, et seal on mõned II maailmasõja aegsed ehitised. Seal pidi olema ka üks rada, mis läheb läbi päris pika tunneli, kuid see on endiselt suletud maavärina tõttu. Ilm oli suhteliselt tuuline ning pilves, seega otsustasime, et peame tagasi sinna minema ilusa ilmaga. Kõrguseks siis umbes 120 meetrit ning kuna pilved olid suhteliselt madalal tol korral, siis enamuse ajast saime pilvede sees käia. Pilvede sees olles tunned, kuidas õhk on nii raske ja teeb nagu hingamise ka raskemaks.

Siin Tambet pidi ikka aias sees ära käima. Tavaliselt see koht siis avatud, kuid maavärina kahjude parandamise tõttu suletud hetkel. 

Siin üks pilt sellest, mis juhtub, kui peaksid rooli taga magama jääma või vähegi tähelepanematu olema! 

Tolle päeva õhtul harjutasin oma kokandusoskusi ka natuke – tegin pitsat ning kasutasin ka seda imelikku kuivpärmi põhja jaoks, mis siin müüakse :) Aga lõppkokkuvõttes tuli pitsa väga hea välja :) Pilti sellest pole ;) Ühel päeval tegin ka pikka poissi emme retsepti järgi ning väga hea tuli välja :) 

Järgmisel päeval käisime jälle nendes lagunenud majades, millest varem rääkisin. See maja, kus oli klaver sees - seal oli seekord klaver ringi tõstetud ja veel mingeid asju tekkinud. Ehk siis keegi oli seal käinud, kas proovisid klaverit ära vedada vms. Imelik.  Ja see maja, mis oli kaljuserval näha poolik, tundus, nagu oli rohkem alla varisenud. 

14.08 läksime Agurtzanega trenni. Osaliselt sellepärast, et 13.08 oli ju viimane tööpäev ning ei teadnud, millal jälle tööle saan või millal leian midagi muud. Võtsime nädalaks ajaks proovipaketi, et saad käia trennides tasuta ja siis otsustad, kas tahad käima hakata või mitte. Proovisime siis nädala jooksul ära järgnevad trennid: Pump Fix, Crunch Fix, Zumba, Spin Fix, Stomp Fix, Cirquit Fix ja Yoga. Päris asjalik või mis :) Kõige põnevam ja raskem trenn oli Cirquit Fix. No see trenn oli nii raske, et oli kohe. Ja kuna treener oli karm meesterahvas, siis ei saanud ju ka pooleli jätta ja tuli teistega samas tempos püsida. Ja see tegigi selle trenni mõnusaks, et pead ennast ikka korralikult sundima. Pidime jooksma väljas ümber autoparkla, ning tegime ülesandeid intervalliga 20sek ja 10sek puhkust. Ma küll pole sõjaväes käinud, aga no igatahes meenutas see trenn sõjaväge :D See oli nii raske trenn, et tahaks sinna tagasi minna! Aga järgmiseks esmaspäevaks oli mul juba töö olemas, nii et ma ei saanudki sinna trenni minna.

Pärast proovinädalat otsustasin siis edasi seal spordiklubis käia. Tambet hakkas ka seal käima. See koht on majast ainult paari minuti kaugusel, nii et saab jalutada sinna iga ilmaga ;) Kollektiiv ja koht ise suhteliselt väike, seega kõik väga sõbralikud ja abivalmid seal. Kui tahad, maksad 1 dollar nädalas rohkem ning võid käia ka siis, kui jõusaal teistele suletud on. Nädala sees siis kella 1ni öösel, nädalavahetuse kohta ma täpselt ei tea. Tambet on käinud mõned korrad õhtul hiljem ja on olnud jõusaalis üksi :) Sisse saab sõrmejäljega :) Kui läksin liikmekaardile järgi, oli see „Sõjaväetrenni“ treener seal ning naljatles, et 20 kätekõverdust, kui tahan kaarti kätte saada :D Ta on seal ilmselt üks omanikest nagu aru oleme saanud.

16.08, reedel, käisime rugby mängu vaatamas Agurtzane ja Caroliniga. Uus-Meremaal on rugby väga populaarne. Neil on siin oma suurem ja tuntum tiim – All Blacks. Nende asju müüakse suveniiridena väga palju ning näiteks on nende märk jõulukalendritel jne. Ehk siis nad on populaarsed. Aga me ei käinud nende mängu vaatamas, vaid ühte väiksemat. Hinnavahe on ca 6 kordne neil. Tahtsime lihtsalt midagi ära näha, sest ei saa ju siit ära minna nii, et pole rugbyt näinud, kui see on nende põhispordiala siin. :)

PS! Kohtunikud on roosas! :D

Ma ei tea, kas olen varem kirjutanud, aga siin Christchurchis on üks mega suur staadion. Väga kõrgete istekohtadega jne. Panen pildi ka siia sellest. See staadion pärast maavärinat ei tööta enam, kuna sai kahjustada niivõrd palju. Oleme kuulnud, et see lammutatakse maha. Rahaliselt päris suur kahju, kuna staadion sai valmis ja avati ainult ca pool aastat enne maavärinat. Ehk siis päris vähe aega sai avatud olla.

17.08 käisime Eva – Tšehhist – lahkumispeol. Ta töötas selles warehousis enne mind, kus ma 6 päeva töötasin. Ning esimese nädala töötasime koos, ta näitas mis ja kuidas. Väga sõbralik tüdruk. Inimesed olid enamus Tšehhist, seega põhiline keel oli tšehhi keel seal.

Ühe tööagentuuri kaudu (Kelly Services) leidsin siis endale suhteliselt ruttu uue töö. See on ka warehousis. Aga linnast väljas natuke, 30km kaugusel. Aeg läheb päris kiiresti. Juba üle kuu aja olen töötanud seal. See on päris suur ladu, kust lähevad kaubad kõikidesse Lõuna saare Warehousi poodidesse. Nii et tööd palju ja töötajaid ka palju :D Kui võrrelda Eestiga, siis Warehousi pood sarnaneb vast kõige rohkem Jyskiga. Samas ei sarnane ka ikka nii väga, kuna seal müüakse nii kodutarbeid, elektroonikat, riideid, jalanõusid kui ka toitu.

Lõuna saarel on neid poode umbes 20. Igal poel on eraldi alused ning meie peame siis erinevaid tooteid, mis on teise osakonna poolt kokku pandud, panema vastavate poodide alustele. Seoses jõulude tulekuga võetakse palju ajutisi töötajaid sinna tööle. Selles osakonnas, kus ma olen, on kõik uusmeremaalased, va mina ja üks tüdruk Malaisiast. Jube kui keeruline aktsent on Malaisia inimestel. Pead kuulama nii hoolega kui võimalik ja siis ei pruugi ka koguaeg aru saada, mida nad räägivad.

Pärast kaht esimest päeva hakkasin tööle käima ühe Uus-Meremaa tüdruku Zoe’ga. Käisin temaga nädal aega ning kuna ta küsis kütuseraha suhteliselt palju, peaaegu sama, mis mul üksi käies kuluks, siis hakkasin otsima uut varianti. Järgmisest nädalast hakkasin käima kahe tüdrukuga, kes elavad suhteliselt lähedal meile. Läks hästi. Üks tüdruk on Argentiinast, teine Itaaliast. Reedel läksime nendega salsaõhtule. Oli päris huvitav, kuna argentiinlane õpetas Ladina-Ameerika tantse ning sain ühe nende sõbraga ka mingit tantsu tantsida. Esimest korda tantsisin seda, kuid sain komplimendi, et väga hästi tuli välja :D Nii et tubli olen.

Nädal hiljem aga argentiinlane enam ei tulnud tööle, kuna ta otsustas minna tagasi Argentiinasse. Ta tuli Uus-Meremaale nii, et võttis töölt 3-ks kuuks puhkuse. Talle anti selline variant, et saab pärast 3 kuud tagasi oma vanale töökohale minna. Kuna talle helistati 3 kuu möödudes ja uuriti, kas ta läheb tagasi, siis ta otsustaski minna. Seejärel käisime 2 nädalat itaallasega kahekesi ning nüüd viimase nädala oleme autos üldse 4-kesi. Üks teine tüdruk Argentiinast, üks Prantsusmaalt ning itaallane.

Nüüd siis lubatud nali Uus-Meremaa moodi! :)

24.08 (laupäev) hommikul tuli sakslane Carolin mu toa ukse taha. Ta palus mul aknast välja vaadata, kas ma näen ta autot tänavapeal. Et ta hakkas just minema kuhugi, ning autot polnud. Ma siis vaatan, ei näinud midagi. Ta oli kergelt närvis, et ta ju ei parkinud autot kuhugi mujale nii, et nüüd ei mäleta. Ma siis ka mõtlesin, et vaevalt ta unes kõnnib ja auto ära viis teise kohta öösel. Helistasime Tambetile, kuna ta oli tööl. Küsisime, kas ta nägi äkki Carolini autot hommikul või midagi. Ta ütles, et ta nägi tööle minnes, kui üks naisterahvas autosse läks. Nägi välja täpselt nagu Carolin ja seega ta ei osanud tähelepanu pöörata sellele. Seega: auto oli varastatud hommikul kell 7. Läksime Caroliniga politseisse. Ütlesime, et auto varastati. Nad küsisid paar küsimust ning pidime mingi paberi täitma selle kohta. Originaalis oli see paber üldse selle jaoks, kui keegi autosse sisse murrab, mitte auto varguse jaoks. Politseinik tõmbas siis pealkirjast maha paar sõna lihtsalt. Täitsime paberi ära ja põhimõtteliselt oli kõik. Nad kontrollisid üle, kas kontaktandmed said kirja, et kui neil peaks mingeid uudiseid olema, siis nad võtavad ühendust.

Tolleks päevaks ei olnud siis rohkem midagi teha meil. Ma jäin selle intsidendi tõttu oma teisele, osalise ajaga, tööle hiljaks. See oli mu esimene päev :) Aga kirjutan sellest varsti. Räägin nalja edasi :)

Pühapäeva hommikul helistas politsei Carolinile, et ta autot on nähtud kuskil tänaval, mis on siin lähedal, et ta võib järgi minna. Selleks ajaks kui Carolin sinna jõudis, oli auto kadunud sealt. Helistas siis politseisse ja politsei ütles: „Vabandust, aga järelikult on siis auto uuesti varastatud autode nimekirjas!“ Tuli siis koju tagasi ja rääkis meile selle loo ära. Mõtlesime siis Tambetiga, et äkki peaks minema ja ringi sõitma siinkandis natuke, et äkki on autot näha kuskil. Paar tundi hiljem Tambet läks üksi ringi sõitma. Kuna tal kõneminuteid ei olnud, siis vaatasin vahepeal Facebooki, et äkki ta on kirjutanud midagi, et leidis auto, aga ei saa tulla ära, kuna siis äkki on jälle kadunud varsti. Aga ei midagi. Mõne minuti pärast kuulsin, kuidas keegi tuli ja hullult jooksis. Vaatasin aknast välja, Tambeti buss värava taga. Seega ilmselt tal pidi mingeid uudiseid olema – jooksin ruttu Carolinile ütlema. Selle aja peale oli Tambet juba toas ja ütles, et auto on siin lähedal (ca 1km kaugusel) ühel tänaval. Võtsime siis ruttu võtmed ja läksime sinna. Oligi auto olemas. Tambet pani kindad kätte ning sõitis autoga politseijaoskonda. Aga politseid ei huvitanud – nad ei tahtnud midagi vaadata ega näha. Nad ütlesid: „Palju Õnne, te olete üks neist õnnelikest (tõenäosus auto tagasi saada pidi olema 50/50, nagu politsei eelmisel päeval meile ütles), kes auto tagasi saavad.“ Kuna ukselukk ja süütelukk olid korras ning mingeid jälgi ei olnud, siis ilmselt oli varastel võti või midagi sarnast vajalikule. Edaspidi tegime aeda sisse ruumi ja Carolin hakkas ka sisse parkima. Ainukesed asjad, mis kadunud olid – magamiskott, GPS, WOF kleeps akna pealt (ülevaatus) ning teemaksu uus kaart. Aga põhimõtteliselt sai uue teemaksu- ehk registrationi paberi ning ka ülevaatuse kohta uue paberi aknale vastavatest kohtadest. Nii et väga imelikud vargad siin ning veel imelikumad politseid :) Kas oli naljakas lugeda? :D

See osalise ajaga töö on siis ühe koristusettevõttega. Tuleb koristada, kui toimuvad mõned suuremad üritused vms. Põhiliselt kui võrrelda millegagi, siis see CBS Arena, kus ma töötan vahepeal nädalavahetustel, sarnaneb Saku Suurhalli, Nokia kontserdimaja ning Linnahalliga ;) Töö on väga lihtne. Kokku olen töötanud seal nüüd 4 korda ehk 4 päeva ehk 4 nädalavahetust. Iga nädalavahetus ei ole tööd. Enamus ajast istud puhketoas ja ootad, millal saaks uuele ringile minna ;) Näiteks toimuvad seal kontserdid, peod jne. Ning ühel nädalavahetusel varastati ka seal auto ära, kontserdi ajal, umbes kell 16.00 parklast. See oli umbes nädal pärast Carolini auto vargust. Jäi mulje, et autovargused on vist väga populaarsed, kuigi siin ju üle mere kuhugi minna nendega pole :)

Ühel päeval tuli üks Warehousi töötaja mu juurde lõuna ajal ning küsis:“Sa oled Eestist jah?“ Tal on plaanis järgmisel aastal Euroopas reisida 7 nädalat. Kuna tal on sõbrad Lätis, ning Eesti on kohe Läti kõrval, lubas Eestis ka ära käia. Naljakas oli see, et kuidas ta teadis, et mina olen eestlane :D Ma küsisin, et kus ta teab, et ma Eestist olen. Ta vastas, et ta nägi mu nime, ja selle järgi :D No naljakas igatahes. Ma ei tulnud kohe selle peale ka, et küsida, et kus ta teab, et see nimi minu nimi oli - kui ta näiteks nägi nimekirjas mu nime vms. :) Seal pilti pole ju nime kõrval :D

Ning üks töötaja meie osakonnas ütles, et tema unistus on tulevikus Euroopas reisida. Nii et, natuke neid ikka huvitab Euroopa. Kuigi üldjuhul noored Euroopas või üleüldse väljaspool Uus-Meremaad käinud ei ole. Võib-olla kuna see on kallis ja kaugel, või siis neid lihtsalt ei huvita see, mis toimub üle mere :D

Ning veel üks Uus-Meremaa naine, kes on meie osakonnas, ütles, et ta töötas seal kuni viimase raseduspäevani. Ta ei teadnud, et on rase. Kuna ta oli kergelt pontsakas, võttis alla ning siis jälle juurde, siis ta arvas, et kaal tuli pärast kaalulangetamist tagasi lihtsalt. Varasemalt nad teadsid mehega, et nad lapsi ei saa mingil põhjusel. Ühel päeval siis oli tööjuures raskusi pärast kummardamist püsti tõusmisega. Läks arsti juurde ja arst ütles: Te hakkate sünnitama. Nii et, ei juhtu sellised asjad ainult filmis, juhul kui ta ikka tõtt rääkis :)

31.08 käisime jalutamas jälle. Alustasime Godley Head pargist ning lõpetasime Taylors Mistake juures. Kokku jalutasime seal kuskil 4-5 tundi edasi-tagasi. 

Taylors Mistake

Kiire elutempo ;)

                                                                                                KALLID SÕBRAD!

Ma LUBAN, et ma lisan uue postituse hiljemalt septembri kuu lõpuks! Kahjuks ei ole seda siiani veel õnnestunud teha, sest viimasel ajal on suhteliselt tegus aeg olnud! :) Andke andeks ning varuge kannatust! Ma luban, et see postitus sisaldab ka natuke nalja Uus-Meremaa moodi :)

Aitäh!