Tambet tuli telgist välja ning arvas, et pole piisavalt ruumi telgi ukse ees.
Otsustas auto kaugemale lükata :)
10 jaanuaril, reedel, oli üks väheke tugevam maavärin meil siin jälle. Kella 15:30 ajal, kui veel tööl olime. Kõndisin just ringi paar karpi käes, kui järsku kõik värisema hakkas.. nii maapind jalge all kui ka kõik ümberringi :) Põnev ausalt öeldes. Mõni uus-meremaalane näiteks ei saanud üldse arugi, seda siis ilmselt sellepärast, et nad harjunud on. Minu jaoks oli see üpris tugev, nii tugevat ma veel tundnud ei olnud. Kuid ära siiski ei hirmutanud ;) Jätkasime tööd nagu poleks midagi juhtunud :D Muidu öeldakse küll, et pärast maavärinat tuleb välja minna hoonest, aga ju oli siis tegemist liiga väikese maavärinaga selle jaoks ;)
Pühapäeval, 12.01, käisime Adrenalin Forestis (Adrenaliini metsas) ronimas. See on siis nagu seikluspark. Radu on kokku 6 seal, kuna jõudsime natuke hilja, siis natuke jäi aega puudu, et kõik rajad läbi teha. Video on ka youtube’s (lisan siia ka), seal saab ikka nalja ka, kui ma vahepeal puud armastama hakkan ning hea matakaga puusse lendan :D Aga no pole hullu, korra oli natuke valus, aga üle läks :D
Pärastlõuna läks päris tuuliseks ning kuna seal tegemist päris kõrgete puudega, siis need kõikusid ikka väga korralikult. Ühe koha peal näiteks ootasin platvormil ja kogusin julgust, et hüpata, ma arvan et see võis olla Tarzani hüpe, olin klambrid juba köie külge kinnitanud, kui järsku tuul puhus nii kõvasti, et puu kaldus ühele poole ning köis tõmbas teisele poole – köis tiris mind platvormilt maha, aga suutsin ikka vastu pidada ja sain ise hüpatud, mitte tuule süü läbi :D 5-s rada läks väga kõrgeks, 95% rajast olid Flying Fox’id, ronid mööda puud kõrgemale, lased mööda trossi järgmisele puule, ronid jälle kõrgemale, jälle “lendad” järgmisele jne. Peale paari esimest ronimist andis Tambet alla, liiga kõrgeks läks tema jaoks. Seega tegin üksinda selle raja läbi, jeeiii, nii uhke olen selle üle :D Aga no läks ikka päris kõrgeks ja tuuliseks see :) Aga mulle meeldis, prooviks veel :)
Jaanuari keskpaigas oli Kite Day New Brightoni rannas (tuulelohed). Inimesed kogunevad oma tuulelohedega sinna ning seal oli ka mingeid etteasteid selle festivali raames. Mõned pildid tuulelohedest.
Ning paar pilti eelnevast nädalavahetusest, kui üks meesterahvas harjutas seal oma lohedega.
Aeg aga lippab siin ikka väga kiiresti. 31.jaanuar 2013 siis saabusime Uus-Meremaale. Nüüdseks siin olnud üle aasta juba ;) Mõne päeva pärast läheme pikemaks ajaks reisima mööda Uus-Meremaad. Kindlasti tuleb väga põnev reis :)
Elame juba 4 nädalat uues kohas ka :) Tegemist siis ridaelamuboksiga põhimõtteliselt, omanikul on esimesel korrusel ilusalong, teisel korrusel elamisruumid. Ta ise õnneks siin ei ela :) Hetkel elame koos kahe filipiinlasega siin ;) Mõned päevad veel. Kolisime, kuna mul oli siit lihtsam tööle käia, ei pidanud enam ummikus istuma pärast tööd.
Neljapäeval, 13.veebruaril, tõi töökaaslane Cath mulle Pavlova kooki, kuna mainisin, et pole Uus-Meremaal olles seda söönud. See kook on ju pärit Uus-Meremaalt, kuigi austraallased peavad seda endi väljamõeldiseks. Arvasin, et toob mulle lihtsalt tüki proovida, kuid hoopis vastupidi nagu pildilt näha saab. 
Tööl oli mul 14.veebruaril viimane päev. Päris kurb oli. Kõik on mind omaks võtnud nagu ka mina neid. Ehk siis ilmselt olen liiga sõbralik olnud ja inimestele hinge pugenud, nagu nemad mullegi :) Töötasin ju päris pikka aega ühes kohas.
Otsustasin siis trühvleid valmistada viimaseks päevaks, et ikka korralikult neile meelde jääksin. Kõik kiitsid neid taevani, pidavat olema parimad trühvlid, mida nad üldse saanud on. Valmimisest ka mõned pildid siis ikka ;)
Öeldi, et olen igal ajal tagasi oodatud nende juurde ning et nad kõik jäävad mind ja mu naeratust igatsema :)
Mõned pildid tööst ja kohast ka, et paremini aru saaksite, millega ma siin tegelenud olen :D
Mõni aeg tagasi mainisin töökaaslastele, Sam’ile ja Damion’ile, et plaanin Curio Bay’l delfiinidega ujuma minna. Paar päeva hiljem küsis Sam, kas uudiseid olen näinud, et Curio Bay’l oli hairünnak. Läks nädal mööda, jälle küsis kas uudiseid olen näinud. Oli järgmine hairünnak seal kandis kuskil. Ja nii me siis oleme nüüd hai teemal korralikult ikka rääkinud tööl, igal võimalusel nad hirmutavad mind nende haidega. Ning kuna ookeanivesi on nii soolane kurvastavate haide pisaratest (Sam saatis mulle selle pildi selle kohta), siis ma lubasin, et kui näen neid, siis kallistan neid, et nad kurvad ei oleks.Selle naljaga seoses sain siis ka ilmselt ühe elu parima kingituse Sam’ilt, raamat hai rünnakute kohta :D Ta ütles, et otsis pehmet looma, kuid ei leidnud hai kujuga. Olid ainult need nö armsad mänguloomad. Pehme looma mõte oli siis seoses sellega, et ma lubasin haisid kallistama hakata. Igatahes on nad mu suhteliselt ära hirmutanud nende hai lugudega :D Iga kord kui ma ütlesin midagi, et lähen siis kuhugi mujale vms, siis tuli välja, et seal ka haidega tegemist olnud jne.
Autos magamiseks sain teki ka töökaaslastelt, nad ei taha, et ära külmuksin :) Külmavares nagu ma olen, 15 kraadi sooja ja nii külm ;) Koguaeg jagavad vihjeid, et ise olen nii külmalt maalt pärit, et kuidas mul küll külm siin olla saab. Mõned pildid siis ka, kus poseerime Sam’i ja Damioniga :) Ning kingitustest.
Nii et.. olen tegelikult väga rahul seal töötatud ajaga ning inimestega, kellega tutvusin. Ja nii see aeg seal läbi saigi ;) Miss you guys already (juba igatsen teid)!
Järgmine postitus peaks siis ilmselt jääma aprilli algusesse, kindlalt aga ei luba midagi, kuna reisist on kindlasti palju pilte tulemas ja omajagu kirjutamist :) Olge tublid!
