Aega läks, aga siin ta on.. lõpuks! Esimene postitus meie põnevast 5
nädala pikkusest Uus-Meremaa ringreisist :)
19.02.14
Alustasin reisimisega üksinda, kuna Tambetil oli sel ajal muid tegemisi - käis Austraalias passi uuendamas :)
Christchurchis sai veel tankimas käidud enne minekut ning teenindaja küsis, kuidas läheb. Vastasin, et lähen reisima ümber Uus-Meremaa. Tema vastu: ohh.. ma siis ei näegi sind rohkem. Ma ütlesin, et võib-olla märtsi lõpus, kuid ta pidavat märtsi algul Aucklandi ära kolima, kuna Christchurch ei ole tema maitse järgi. Ehk siis mainis, et loodab mind Aucklandis näha :D Hahaa, inimesed on meelitajad siin ikka. Ma kaks korda käisin seal tanklas ainult tankimas, nii et ta oli mind ainult kaks korda näinud üldse :D
Kõigepealt suund Geraldine'le, seejärel Timaru.
 |
| Teel sinna.. |
 |
| Kitsed põllul :) |
 |
| @ Timaru |
 |
| Mingi imelik valge asi seal pildi keskel :):) |
Ööbima pidin O'Neils Reserve Camping Groundil (Cave'is), kuid läks omajagu aega, et see üles leida. Peatusin vahepeal teepeal, et kaarti uurida, kas olen ikka õigel teel ning vastutulev auto jäi mu kõrval seisma ning mees küsis, kas on abi vaja. Tuli autost välja ja aitas mul kaarti vaadata ning ütles, kuhu minna. Endal auto samal ajal vastassuunavööndis keset teed. Siis juba tulid autod mõlemalt poolt ning mehike pidi edasi sõitma, et teised ka liiklema mahuks. Nii et inimesed on siin ikka nii meeldivad ja abivalmid.
Lõpuks pärast mitmekordset edasi-tagasi tiirutamist leidsin koha, mis pidi siis ilmselt olema see O'Neils Reserve Camping. Ilmselgelt oli see siis ainult suurtele matkaautodele, kus vesi ja tualett sees olemas. Kuna seal aga ühtegi autot ei olnud, parkisin siis ühe puu alla mingis väikeses pargis keset Cave'i küla. Mõlemal pool oli autotee. Üritasin kiiresti oma toimetused ära teha ja magama kobida, et mitte liiga palju silma hakata seal. Kuna siis ilmselt ei tohtinud seal magada öösel, ärkasin hommikul vara, kui veel kergelt pime oli ning hakkasin edasi liikuma :)
20.02.14
Sõitsin kohani nimega Fairview ning läksin seal tualetti hambaid ja nägu pesema :) Üks ilusamaid avalikke tualette siin, mis näinud olen ilmselt.
 |
| Üle tee pargist. |
Siis istusin veel seal tee ääres väikeses pargis ning kiire Skype kõne emmega. Nii kiire ei olnudki, tund aega läks ära.
Edasi sõitsin Lake Tekapo poole. Järsku tuli udu ei kusagilt, aga no see ju peaks olema märk ilusast ilmast (mitte vihmasest) - ilmselgelt oligi, kuna ilm oli suurepärane tol päeval, mis seal kandis pole just väga tihti nii :) PS! Udu pilt on tunnike hiljem eelmisest pildist.
 |
| Natuke vaadet ka :) |
Läksin Tekapo järve äärde, kuna tegelikult tahtsin teha pilti järvest ja sellest ilusast värvist. Järve ääres olles aga ei olnud värv näha nii nagu vaja. Üks koer oli seal järve ääres, hakkas haukuma mu peale, aga tegin mõned pildid temast. :)
Ta nagu tahtis mängida, samas ei tahtnud ära tulla veest. Nii ma seal siis olin natuke aega, kui kuulsin kedagi koera hüüdmas. Koer kuulatas, istus maha, pooleldi vees olles ning jälgis pingsalt. Kuid ei liigutanud, ei läinud hääle suunas. Mitu korda hüüti, kuid paari korra järel koer oli jälle püsti ning lihtsalt tegeles oma puuoksaga seal, samal ajal jälgides omanikku. Ma siis üritasin paar korda talle öelda ka, et let's go, you have to go jne, kuid ei teinud ta välja minu ütlemistest :) Lõpuks koeraomanik tuli lähedale ning koer ikka ei kuulanud sõna. Poiss ütles, et nad alles kolisid sinna Tekapo järve äärde ning koer armastab vett nii väga, et juba kolmas kord ei kuula sõna ning ei taha ära tulla vee äärest. Vahepeal koer jooksis juba minu taha peitu omaniku eest ning lõpuks omanikul ei jäänud muud üle, kui kaelarihmast kinni võtta ja koera tirima hakata. Siis umbes meetri järel sai koer aru, et ega pääsu ei ole ning liikus "vabatahtlikult" edasi.
Seejärel otsustasin Mt Johni otsa ronida, mööda Mt Johni walkway'd /rada, et saaks järve kõrgemalt pildile.
Kui olin üles jõudnud, nägin, et sinna oleks autoga ka ligi saanud. Aga mis mul ikka saab olla sooja (st palava) ilmaga mäkke ronimise vastu. Küsisin kahe tüdruku käest, kas nad teeksid pilti minust, ning muidugi olid nad Saksamaalt. Siin ringi reisides väga palju muid rahvuseid ei kohtagi, kui sakslasi :D Vabandage väga, aga minu jaoks on väga keeruline valida ühest asjast ühte pilti :D
 |
| Lake Tekapo |
Seejärel alla tagasi ning tankima. Kui läksin sisse maksma, siis teenindaja küsis, kas ma ikka püstoli panin tankurisse tagasi. Mina ikka, et muidugi panin. Ta ütles, et arvuti näitab, et püstol pole tagasi pandud. Läksin siis kontrollima välja. Oligi pooleldi nö väljas, pidi veidi tugevamalt selle sinna suruma :D Ehk siis üks blond moment ka vahele.
Lake Tekapo juurest sõitsin edasi Lake Pukaki poole. Ma jumaldan seda vaadet, mis seal avaneb.
 |
| Lake Pukaki |
 |
| Mt Cook |
Mt Cook (Uus-Meremaa kõrgeim mägi) paistab järve tagant ning järve vesi on lihtsalt nii ilus sinine. Ilm oli super ilus, sellega mul ikka väga vedas. Istusin päris pikka aega seal järve ääres ning lihtsalt imetlesin seda. Hiljem sõitsin natuke maad tagasi, et teise koha pealt ka pilti teha. Pärast mind tulid 4 vanemat naist sinna. Pildistasid üksteist nii, et 3 oli pildil ja üks tegi pilti. Läksin pakkusin, et võin neist teha pilti, et kõik korraga ikka pildil oleks. Siis nad pakkusid mulle, et teevad minust ka. Läksin siis autost kaamerat tooma (olin selle juba vahepeal ära jõudnud panna). Tagasitulles küsisin, kas nad vaatasid pildi üle, et kas meeldis. Nad ütlesid, et pilt oli palju parem kui see, mida nemad teevad, et kas ma olen fotograaf? Oleks see vaid nii :):)
 |
| Mt Cook & Lake Pukaki |
 |
| Lake Pukaki |
Sealt edasi sõitsin Mt Cookile. Tee sinna läks Lake Pukaki ääres. Majutuskoht oli Lake Pukaki ja Mt Cooki vahelisel teel, umbes 20 km Mt Cooki pargist, nii et sõitsin esialgu sellest mööda. Seal vahepeal avanesid ka nii ilusad vaated, muidugi tegin jälle omajagu pilte.
 |
| Lake Pukaki |
 |
| Lake Pukaki |
 |
| Lake Pukaki |
 |
| Lake Pukaki |
 |
| Lake Pukaki |
Lõpuks jõudsin Mt Cookile. Kuna mul ei olnud järgmise päeva hommikul seal väga palju aega, siis pidin osad asjad ära tegema tol õhtul. Tegin siis kaks lühikest matka, Tasman Glacier ja Tasman Lake. Väga lahe.
 |
| Tasman Lake / Tasman Glacier |
See järv on tekkinud jää sulamisest ning on jääkülm.
Seejärel tagasi ööbimiskohta, mille nimeks oli Glentanner Holiday Park. Esialgu oli plaanis oma toimetused ära teha ning vara magama minna. Kuid siis istusin seal köögis ning lobisesin Pilviga Skypes :D Ja nii see kell oli lõpuks 11 õhtul. Ning muidugi oli väljas kottpimedaks läinud ning mul oli omajagu jalutamist auto juurde. Seal majakeste ümbruses, kus köök ja pesemisruumid jms, oli natuke valgust, kuid kaugemal mitte. Seega pärast paarkümmend meetrit kõndimist olin sellises kottpimeduses, et ei näinud mitte midagi. Lootsin, et kui silmad kohanevad, siis ehk näen midagi. Aga mitte midagi. Üritasin siis telefoniga valgustada midagi.. aga muidugi on telefoniekraan valgustundlik, nii et pimedas helendab vähem :D Nii et sellest polnud midagi kasu. Siis laadisin ühe taskulambi rakenduse omale, et valgustada, kuid see ei töötanud, kuna välku pole telefonil. Nii ma siis pidin kottpimedas auto sealt teiste autode, telkide ja puude, põõsaste vahelt üles leidma :D Heheee, see oli omajagu katsumus ikka. Kui keegi oleks vastu kõndinud, siis oleksin otsa kõndinud, juhul kui poleks kuulnud mingeid hääli. Ei tea kas häälestki kasu oleks olnud. Ilmselt kõik läksid nii vara magama tol õhtul, kuna kuskilt ei tulnud mingit valgust. Lõpuks leidsin auto üles ning sai magama jäädud :)
21.04.14
 |
| Hommikune vaade telkimisplatsilt :) |
Hommikul pidin plaani kohaselt 7 ajal juba liikuma hakkama (enne seda pesema, sööma, asjad kokku panema), aga magasin sisse ning ärkasin alles 7 ajal :D Seega läks natuke kiireks. Mul oli hommikuks plaanis 3-tunnine matk Mt Cookil ning pidin pärast seda veel Oamarusse jõudma, kuhu Tambet bussiga tuli lõuna paiku. Muidugi jäin sinna siis mõned tunnid hiljaks, sõita oli ju ka peaaegu 200 km. Edasi hommikust.. umbes kella 9 ajal sain lõpuks liikuma. Siis oli mul teepeal lambakari ees.
Just paar päeva enne seda mõtlesin, et tahaks lambakarja teel näha, kuna see on nii Uus-Meremaa moodi :) Ja nägingi ära. Mõttel on jõud! Jäin seisma ning hakkasin kiirelt kaamerat otsima. Kuid siis hakkas karjus kätega vehkima, et ma edasi sõidaks. Ta ei viitsinud ise lambaid edasi ajada ja ilmselt näis mugavama variandina see, kui mina sõidan aeglaselt ning lambad jooksevad mu ees edasi. Nii ma siis sõitsin seal aeglaselt ja üritasin samal ajal mõned pildid teha ning lõpuks filmisin ka veel natuke :) Vastutulevad autod kõik seisid ja ootasin, mina liikusin.
Lõpuks siis jõudsin Mt Cooki parklasse. Matka nimeks Hooker Glacier & Lakes, 3h edasi-tagasi. Sisaldas kõndimist üle kolme rippsilla, enamus rajast vaade lumisele Mt Cookile ning vahel oli kuulda lume/jää/kivide kukkumise kaja seal orus (kui midagi kukkus mägedelt alla). See oli väga lahe hääl. Nüüd hästi palju pilte sellest matkast :)
Raja lõpus oli siis liustiku järv, milles olid suured jääkamakad sees ning vesi jääkülm.
Näpud külmusid ära, kui need vette pistsin hetkeks. Seal kohtasin jälle 2 tüdrukut, kellelt jälle pilti küsisin, ning nad olid ka Saksamaalt. Lobisesime seal ja tegime pilte, aga ma ei saanud nendega koos tagasi jalutada, kuna pidin kiiret tempot tegema :) Võimalik, et lihtsalt oskan valida sakslasi koguaeg :)
 |
|
Kõndisin korralikus tempos neljast vanemast inimesest mööda, kes olid käimiskeppidega. Tuli väike tõus ning kuulsin, et keegi tuleb mulle kiirelt järele. Mõtlesin, et kellelgi on kiirem kui minul vist. Vaatasin taha, et äkki pean kedagi mööda laskma ning nägin ühte vanemat meesterahvast käimiskeppidega, kellest enne mööda kõndisin. Ta tuli ikka mega kiirelt järgi mulle. Ütles mulle, et ma olen eriti kiire. Ütlesin, et mul kiire tagasi lihtsalt. Aga nii kui ma oma suu lahti teen, hakkavad ju inimesed küsima, kust ma pärit olen. Seega ma ei saanud nüüd ebaviisakalt edasi joosta vaid pidin hoo natuke maha võtma ning kõndisime mõnda aega koos ja ajasime juttu. Ta oli pärit Ameerikast, Vermont'ist, Kanada piiri lähedalt. Ehk siis harjunud väga külmade talvedega. Tulid reisima Uus-Meremaale umbes 2-ks nädalaks ning seejärel läksid siit Austraaliasse 6-ks nädalaks.
Mees oli ametilt õpetaja ning sellega seoses oli varem Austraalias käinud ning tutvusi loonud, ning nüüd läks sõpradele külla. Majutus pidi kuskil merel või laevas vms olema, nii et vaade pidi Sydney linnale olema. Uus-Meremaal olevat selle 2 nädala jooksul palju matkanud ja nad olid väga vaimustuses sellest loodusest.
Kokkuvõttes: mu matk läks igati korda, ei oleks ilmselt paremat vaadet Mt Cookile mujalt saanud. (Ilmselt helikopteriga oleks, aga see selleks)
Matk läbi ning ees oli 200 km autosõitu. Sõitsin mööda kahest suurest järvest, Benmore ja Aviemore, mõlemal oli mega suur tamm. Sõitsin läbi Twizel'i, Omarama, Otematata, Kurow'i ja Duntroon'i. Duntroon'i kandis tegin peatuse Takiroa Maori Rock Art'i juures. Seal on kividel (nagu kaljuseinal) vanad Maori joonistused.
Varsti pärast seda olingi Oamarus. Tagasi lõuna saare ida kaldal. Sain Tambetiga kokku, käisime tankimas, poes ning sõitsime niisama natuke linna vahel ringi. Hiljem läksime Blue Penguin Colony't (pingviinide kolooniat) otsima. Nad pidid hakkama kaldale tulema kella 8 ajal õhtul. Läksime siis ühte randa, kus pidi neid nägema. Võimalus oli ka osta tasuline tuur, aga samas ei pruugi nad 100% kindlalt tulla kaldale, kui miski näiteks hirmutab neid vms. Seal rannas oli üks pingviin juba kohal.
Tüki aja möödudes tuli teine pingviin, päris kiiresti ujus vees. Ma olin vist esimene, kes teda nägi. Nägin, et midagi tumedat liikus kalda poole väga kiiresti. Ütlesin enda kõrval olevale naisele, too ütles, et küll mul on ikka hea silm :D
Seejärel kukkusid kõik pildistama. Liival kõndides on nad ikka mega aeglased.
 |
| Siin niisama poseerime ühe pingviinist sõbraga :D |
 |
| Oamaru Harbour / Sadam |
 |
| Hahahaaa.. sõitke otse.. |
Siin sõitsime GPSi järgi, ainult et, siit kus otse justkui pidime minema, ei saanud otse kohe kindlasti :D
 |
| Oamaru |
 |
| Päikeseloojang :) |
Seejärel sõitsime edasi lõuna poole, läbi koha nimega Hampden. Lugesin, et seal on üks parimaid Fish'n'chipse, kuid kuna kell oli palju, otsustasime sinna tagasi minna hommikul.
Tegime peatuse Moeraki Boulders'ite juures, et näha, kaua hommikul sinna tagasiminekuks aega võib kuluda (päikesetõusu ajal tahtsin minna pildistama sinna). Paar pilti sai õhtul kohe tehtud :)
Ööseks oli plaanis minna ühte parki, mis oli kilomeeter Moeraki külast edasi, kuid teerada, mis sinna metsa vahele viis, ei olnud meie autole jõukohane :) Seega ots ringi ning tagasi. Siis hakkasime juba lihtsalt otsima mingit kohta, kuhu võiks lihtsalt auto ära parkida ja magama jääda autosse. Lõpuks siis parkisime mingi vähem tuntud ajaloolise vaatamisväärsuse parklasse, mis oli tühi.
22.02.14
Hommikul silmad avades nägin esimese asjana, et väljas on juba valge. Ehmatasin ära ja vaatasin kella, äratus pidi olema kell 6 hommikul. Sisse olime maganud. Kell oli juba 6.42. Päikesetõusu aeg oli umbes 6.50/7. No küll siis sai ikka kiiresti asjad kokku ja minema. Ei olnud aega ei nägu pesta ega midagi. Õnneks, kuna peatusime päris lähedal Moeraki Boulders'itele, siis saime enam vähem 5 minutiga sinna. Ning õnneks jõudsime enne, kui päike mere tagant piiluma jõudis hakata! Aga milles oli siis asi äratusega? Üks tumedate juustega blondiin arvas, et kui paneb äratuse kell 6, aga jätab PM, ja ei muuda seda AM-ks, siis on ikka äratus hommikul :) Kuid jah, pildid sain ikka tehtud :)
Rohkem ju ei pruugi sellist võimalust tulla, seega ei saa ju jätta seda kasutamata.
 |
| Tavapärane mina :D |
Pärast päikesetõusu käisime siis auto juures nägu ka pesemas (hambaid ka ikka;D), ning siis kohustuslikult pildiseeriale tagasi ranna äärde, et ise ka pildile saaks ikka :)
 |
| Nagu kellegi kohe kooruma hakkavad munad juu :) |
 |
| Siit ilmselt on keegi välja koorunud juba :) |
Oli aeg sõita tagasi Hampdenisse, et Fish'n'chipsi süüa. Leidsime õige koha üles ning ootasime seal. Kell oli 8.40. Ootasime kell 9-ni, ei midagi. Ootasime veel 20 min, ikka ei midagi. Mitte mingit infot ka ei olnud maja ümber, et mis kell avatakse. Siis leidsin lõpuks internetist info, et kell 11 avavad alles. Seega.. jäi meil Fish'n'chips seal söömata. Tahtsin ju ikka ühe korraliku uusmeremaalaste lemmiktoidu ära proovida. Leidsin siis internetist veel ühe koha, mis asus Dunedinis, ning on kõrgelt hinnatud ja auhindadega pärjatud. Leidsime siis Hampdeni küla vahel ühe teise koha, kus hommikusööki süüa. Võtsime kana wrapi ja kana võileiva. Väga head olid need :) Ning moccachino oli parim, mida joonud olen. Hiljem ei saanud enam kuskilt sellist head. Siis leidsime koha, kus on natuke rohkem hülgeid :)
 |
| Pisike sai just lainega läbimärjaks :) |
Järgmiseks sihtpunktiks oli Dunedin. Tegemist ilusa suure linnaga.
 |
| Ülikool - sellises tahaks isegi käia :) |
Mulle väga meeldis.
Sõitsime linnas ringi ning läksime Cadbury Worldi. See on shokolaaditehas.
Tahtsime täistuuri võtta, kuid tuli välja, et laupäev-pühapäev neid ei toimu. Meil aga just need päevad seal linnas olidki. Linnas jalutades käisime ära Otago First Church'i ning St'Pauls Cathedrali juures, et saaks paar kultuurihuviliste pilti ka jäädvustada ikka :)
 |
| St' Pauls Cathedral |
 |
| Dunedin |
 |
| Otago First Church |
Raudteejaam oli mega ilus seal!
 |
| Raudtee jaam |
 |
| Raudteejaam |
Kuna kõht oli vahepeal korralikult tühjaks läinud, otsustasime seda tunnustatud Fish'n'chipsi kohta otsima minna. Sinna oli sõita ca 20km mööda mägist teed, kuigi ta ikkagi asus Dunedin'is, lihtsalt teisel pool linna otsas. Lõpuks jõudsime sinna ning oh üllatust, see avati alles kell 5 õhtul. Tol hetkel oli kell umbes 2-3 päeval. Seega jälle ei saanud Fish'n'chipsi. Ma juba kaotasin lootuse ja mõtlesin, et ju see pole siis mulle maitsmiseks :D Läksime seal samas üle tee asuvasse baari, seal oli köök just kinni pandud. Nii et.. üldiselt tundus, et söök ei olnud meile mõeldud.
Plaanis oli minna Tunnel Beach'ile. Sinna minekuks oli parim aeg minna mõõna ajal, seega hiljemalt 5 õhtul pidime seal olema. Kell oli umbes 15.40. Otsustasime minna ja telkimiskoha ära maksta kiiresti ning telgi püsti panna ning siis Tunnel Beach'ile. Õigesti tegime. Väike koht oli see holiday park (Dunedin Camping ground). Linna sees ning ranna lähedal. Seejärel hakkasime Tunnel Beach'i poole sõitma. Kõht oli juba eriti tühi :D Tegelikult.. siis kui vaja, siis ei leia ühtegi kohta, ja siis kui kõht tühi ei ole, siis on söögikohad igal pool. Lõpuks jäi ikka üks söögikoht tee äärde, mis väljast vaadates tundus tegelikult kinni olema. Aga ei, õnneks oli avatud :) Tunnel Beach on siis 1 tund edasi-tagasi jalutamist. Inimesed, kes olid sealt just tulnud ning vastu jalutasid, ähkisid ja puhkisid nii kuis suutsid. Mõtlesime, et ei tea kas oli tõesti nii raske rada. Kui olime natuke maad kõndinud, saime aru, miks. Kogu tee oli kallak mäest alla. Järelikult hiljem kogu tee mäest üles ;) Alla jõudes ootas meid ilus vaade! Nagu igal pool Uus-Meremaal.
 |
| Tunnel Beach |
 |
| Tunnel Beach |
 |
| Tunnel Beach |
Kõndisime läbi tunneli alla randa (trepp läks läbi nö kalju alla randa).
 |
| Tunnel |
 |
| Tunnel |
Selline tunne tekkis, et jääks igaveseks sinna randa. Seal all olles tundus kõik ümberringi nii massiivne ja suur.
 |
| Kõrge.. |
 |
| :) |
 |
| :) |
Ja üleval olles oli tuul nii kõva ja tunne, nagu olekski kuskil maailma lõpus :)
 |
| :) |
 |
| :) |
Siis aga üles tagasi, ehk selle jalutamise raskeim osa.
Seejärel linna tagasi ning sai esimesed pildidki arvutisse pandud.. mida oli juba poole nädalaga rohkem kui 1000. Seal camping groundil tuli telgi külge riputada üks number, mis anti kaasa, kui ostsid koha. Keegi oli selle meilt ära tirinud, tuul oli küll tugev, kuid see polnud kindlasti tuul. Õhtu ise läks vihmaseks ja kohe väga tuuliseks.
23.02.14
Öö läbi oli tuul nii kõva, et üks telgi nurk oli terve öö praktiliselt vastu mu nägu. Magada üldse ei saanud, koguaeg oli tunne, et saad telgi käest vastu vahtimist. Oli ka hirm, et telk läheb katki. Vahepeal lendas paar piiska vett ka kuskilt, ilmselt kuna tuul oli lihtsalt nii nii tugev. Vastu hommikut, kui tuul vaibus, sai paar tunnikest magatud lõpuks. Esialgne plaan oli tol ööl ikka välja magada, kuna eelmised ööd olid nagu olid - hilja magama, vara üles. Aga ei õnnestunud :)
Pärast hommikusööki ning asjade kokku panekut läksime St Clair randa.
Nii jube tuuline, et liiva lendas igale poole ning kaua seal aega ei veetnudki.
Järgmiseks Baldwin Street. See on maailma järseim/suurima kallakuga tänav, mille ääres inimesed elavad ning sõidavad igapäevaselt ka koju ja tööle. Lisaks siis turistidele, kes käivad uudistamas ja niisama kõnnivad üles-alla.
 |
| Kui tänav on otse, on maja viltu :) |
 |
| Kui maja on otse, on tänav viltu. |
Ilmselt tuleb iga aasta uus auto osta, kui seal elad :D
PS! Üles jõudes ootab sind kraanikauss, saad vajadusel janu kustutada.
Edasi sõitsime The Catlinsi poole. Tee äärde jäi Otago Prison, sõitsime sealt läbi. Väga palju ei näinud ning väga kaua ei julgenud seal ringi luusida, kuna sissesõit parklasse oli üldse keelatud :) Sõitsime läbi Balclutha ning olimegi The Catlinsis.
 |
| JÄRV!!! |
Korralik lainetus järvel juu ! :)
Tegime peatuse, et piirkonna kaarti uurida ning parkla kõrval olid aias mõned kitsed ja sead (kuldid). No see kult, kes ligi tuli, oli ikka jube kole. Tegime neile siiski rõõmu, ja viskasime oma porgandid neile :P
Järgmine peatus oli Kaka Point - sest nimi on äge. Tegime muidugi sellest nimest pilti :)
 |
| Ilus ju:) |
Seejärel Nugget Point.
Kuna hakkasime saare alumisele otsale päris lähedale jõudma (lõuna poole), siis seal läks juba korralikult jahedaks. Ootasime autos, et vihm üle jääks, ning kui autost välja astusin, pidin ära külmuma. Otsisin kohe talvejope kohvrist välja ning kindad kätte. Õnneks saime ikka raja lõpus (Nugget Point) käidud ning saime ainult mõne piisa vihma. Väga ära ei külmunudki :) Kivid on veest väljas ning meenutavad kulla tükke, sellest ka see nimi.
 |
| Nagu kullatükid :) Gold nuggets :) |
 |
| Talvejopega :D |
 |
| :) |
 |
| Korralik vihm ühel pool :) |
Sealt autoga ära sõites oli tee ääres üks parkla, kust tuli 500m jalutada ja võid pingviine näha jälle. Nägime ühe pingviini ära ka.
Siis käisime veel ühest vanast tunnelist läbi, kus kunagi varem on olnud raudtee :)
Ning nagu Uus-Meremaale kohane, olid vahepeal ka lambad teele eksinud :)
Seejärel oli aeg hakata otsima, kuhu ööseks läheme. Läksime Cannibal Bay'le. Seal üks suurimaid võimalusi merelõvisid näha. Jõudsime randa ning leidsime ideaalse koha autole ööseks. Muidugi tuleb ranna ääres ettevaatlik olla, äkki lähed mõõna ajal ning ärkad tõusu ajal:) Aga me olime ikka kõrgema koha peal. Sai natuke liiva peal ka sõidetud ning siis parkisime auto ära, läksime jalutama rannale. Kaks merelõvi olid kohe seal samas lähedal, magasid rahulikult. Natuke liigutasid, kui neist möödusime, aga muud ei miskit.
Kaugemal oli neid veel vähemalt 7. Nägime kuidas mõned hakkasid kaklema/mängima ning üks hakkas me poole tulema.
 |
| Keegi on oma kondid maha jätnud randa. |
Hakkasime siis ka taganema vaikselt. Aga ilmselt ta ei tulnudki meie pärast, vaid tahtis omale selle teise lõvi kohta, kellega vahepeal nö kaklema läks. Pigem karta kui kahetseda - läksime siis ka auto juurde tagasi.
Sai veel vikerkaart pildistatud ning magama jäädud :)
24.02.14
Ilus päikesepaisteline hommik! Asjad kokku ning lähima "suurima" küla Owaka poole. Süüa oli vaja osta :) Kasutasime seal külas siis ka avalikku tualetti hommikuseks värskenduseks ning ... see oli esimene kuivkäimla siin Uus-Meremaal, mida ma näinud olin :) Hiljem sattus veel paar kuivkäimlat meie teele, ei teagi, miks siis saare all pool need nii populaarsed on :) Käisime lasime autol rehvid ka täis ning siis poodi. Asjad olid muidugi topelt hindadega, kuna see oli ainuke pisike pood selles piirkonnas. Kassas olid meie ees kaks saksa poissi. Poodi sisenes just politsei koos müüjaga ning politsei küsis ühelt sakslaselt, mis tal taskus on. Too vastas, et tuli eelmisest poest ning sealt ostis. Võttis siis taskust välja veinipudeli (püksitaskust).. hehe.. ehk siis justkui ostis veini kuskilt poest ning unustas püksitaskusse, unustas taskust välja autosse tõsta selle.. Seal polnud teist poodi lähedalgi. Teine tüüp samal ajal maksis oma õllekasti eest ning hakkas kiiresti poest välja minema. Politsei onu kutsus tolle sisse tagasi. Küsis neilt, et mis tehakse Saksamaal, kui vargusega vahele jääd? Seejärel ütles poistele, et nüüd läheme sinna taha ruumi ning nii nad sinna kadusid. Me läksime autosse, istusime seal veel ja vaatasime kaarti, kuid otsustasime ikka ruttu ära sõita sealt, muidu äkki arvavad, et ootame neid pätte :) Järgmise peatuse nimeks oli Jacks Blowhole. 200m sisemaa poole on maa sees 55m sügavune auk, kuhu merevesi suurte lainetega sisse tuleb ning seda maad siis nö õõnestab seal. (http://www.doc.govt.nz/parks-and-recreation/tracks-and-walks/otago/coastal-otago/jacks-blowhole-track/)
 |
|
Järgmiseks Purakaunui Falls - suur kolmeastmeline kosk. Oleks olnud ilusam, kui oleks eelnevalt vihma tulnud, veevool oleks tugevam olnud.
 |
| Purakaunui Falls |
Aga see selleks, väga ilus oli ikkagi! Sain lõpuks ära katsetada, kas saan oma "soft and silk" piltidega hakkama.. Arvestades, et statiivi mul ei olnud kaasas, siis justkui sain hakkama küll :)
Järgmiseks peatuseks MataiFalls. Sealt paar minutit edasi jalutada oli kohe ka Horseshoe falls. Sai jälle katsetatud neid ilusaid (mulle täiega meeldivad) pilte :))
Järgmiseks mainimisväärt kohaks oli Cathedral Caves! Sinna saab ligi ainult mõõna ajal. Kuna ligipääs on eramaa kaudu, siis värav on avatud 2h enne ja pärast mõõna. Pilet sinna oli 5 dollarit inimese kohta. Kraapisime oma mündid kokku ning saime 10,2 (mis tegelikult sisaldas 1 AUD-d), üle nad ei lugenud, kuna olime ausate nägudega :D Iseenesest Austraalia dollar on natuke rohkem väärt kui Uus-Meremaa oma, seega rahalises mõttes me olimegi ausad :) Cathedral Caves - asub rannas, läbi käidav mõõna ajal. Tõusu ajal on koobas vees ning sisse ei saa. Põhimõtteliselt saab ühelt poolt sisse ning välja saad teisest kohast. Vahepeal keskkoht on päris pime. Tegemist 199m pika koopaga, mis on 30 pikima hulgas üle maailmselt. Kõndisime siis koopa teise otsa, kuid tol hetkel sealt päris kuiva jalaga välja ei oleks saanud, vesi oli päris lähedal kohati. Ilmselt polnud siis veel 100% mõõn või oli lihtsalt vesi suhteliselt kõrge ka mõõna ajal. Läksin siis selle ava poole (mere poole), et pildile saada :) - vahepeal vaatasin igaks juhuks ikka selja taha ka, ega vesi ei tule, ning ühel hetkel oli vesi järsku nii lähedal ning tuli päris suure hooga, nii et tuli elu eest jooksma hakata :D
 |
| Rahulik veel. |
Jooksime siis sinna koopa
keskpaigani, kus pime oli.. vesi tuli peaaegu sinna järgi.. kerge hirm
tuli küll korraks, et kui ikka peaks seal koopa keskel olema ja vesi
peaks mõlemalt poolt tulema hakkama.. et mida siis küll teha. Aga õnneks
tuli ikka ühelt poolt ainult ning meiega samal ajal oli seal veel 2
inimest, kes ka selle laine peale jooksid sisse poole (või siis meie
jooksmise peale). Ehk siis tagantjärele mõeldes oli ikka naljakas,
kuidas jooksuajal hirm tegelikult naha vahele puges :)
 |
| Kontrollin lainet :) |
 |
| Põgenen! |
 |
| Kohe põgenesime kõik :D |
 |
| Mööda kiviäärt :) |
 |
| Cathedral Caves |
Kui koopast välja tagasi hakkasime kõndima (esialgset teed pidi), pidime vahepeal ka kalju seina äärde hoidma ja kividele ronima, et mitte jalgu märjaks saada, kuna lained olid suureks läinud.
 |
| Cathedral Caves |
Ei tea mis sel merel/ookeanil viga hakkas, et nii mässuliseks muutus :) Igatahes - jõudsime elusalt ja kuivalt auto juurde tagasi.
Järgmiseks oli jälle kosk, McLeans Falls, 40 min edasi-tagasi käimist. See oli viimane tolleks päevaks - aga küll oli ikka palju koskesid selles päevas :P See kosk oli vist ilusaim, mida näinud olen. Sai lähedale kivide peale minna, olin seega otse kose ees ja kõrval, ja all, ja üleval - kuna kosk oli mitmeastmeline. Sai jälle omajagu pilte seal tehtud!
 |
| McLeans Falls |
 |
| :) |
Seejärel sõitsime läbi kohast nimega Niagara. Kuna selles külas on mingi kosk ka, siis selle nimi on Niagara Falls of NZ. Seda me üles ei leidnud, ju siis ei ole nii märkimisväärne ja suur nagu õige Niagara :D Edasi sõitsime Waikawasse. Tundus kaardil natuke suurem koht olema, aga ei olnud midagi. Aga leidsime avaliku tualeti juurest suure parkimisplatsi, kus juba olid mõned sõiduautod ning matkabussid, ning otsustasime sinna ööseks jääda. Järgmiseks päevaks oli ka omajagu vaatamist ning lõpuks plaan Invercargilli jõuda. Olime Curio Bay'st ainult 6 km kaugusel - seda kohta ootasin suure huviga (olin ju kuulnud, et seal saab delfiinidega ujuda). Levi oli viimati Owakas, see oli siis hommikul. Nii et päev ning öö ilma levita, see on tegelikult täitsa põnev ;) Ainult et kui tahad ööbimiskohta helistada ja kuupäeva muuta ning levi ei ole, siis on see päris võimatu :D Aga sellega see postitus piirdub.. jätan midagi järgmiseks korraks ka.. kirjutada on palju ning pilte veel rohkem! :)
Aga mida võiks veel lisada.. olen nüüd juba mõnda aega kodumaa pinda jalge all tallunud :):)
Mt Cook (Uus-Meremaa kõrgeim mägi) paistab järve tagant ning järve vesi on lihtsalt nii ilus sinine. Ilm oli super ilus, sellega mul ikka väga vedas. Istusin päris pikka aega seal järve ääres ning lihtsalt imetlesin seda. Hiljem sõitsin natuke maad tagasi, et teise koha pealt ka pilti teha. Pärast mind tulid 4 vanemat naist sinna. Pildistasid üksteist nii, et 3 oli pildil ja üks tegi pilti. Läksin pakkusin, et võin neist teha pilti, et kõik korraga ikka pildil oleks. Siis nad pakkusid mulle, et teevad minust ka. Läksin siis autost kaamerat tooma (olin selle juba vahepeal ära jõudnud panna). Tagasitulles küsisin, kas nad vaatasid pildi üle, et kas meeldis. Nad ütlesid, et pilt oli palju parem kui see, mida nemad teevad, et kas ma olen fotograaf? Oleks see vaid nii :):)
Ja üleval olles oli tuul nii kõva ja tunne, nagu olekski kuskil maailma lõpus :) 
Korralik lainetus järvel juu ! :)
Seejärel oli aeg hakata otsima, kuhu ööseks läheme. Läksime Cannibal Bay'le. Seal üks suurimaid võimalusi merelõvisid näha. Jõudsime randa ning leidsime ideaalse koha autole ööseks. Muidugi tuleb ranna ääres ettevaatlik olla, äkki lähed mõõna ajal ning ärkad tõusu ajal:) Aga me olime ikka kõrgema koha peal. Sai natuke liiva peal ka sõidetud ning siis parkisime auto ära, läksime jalutama rannale. Kaks merelõvi olid kohe seal samas lähedal, magasid rahulikult. Natuke liigutasid, kui neist möödusime, aga muud ei miskit. 
