Pidurid puuduvad ... ;)

Tere Sõbrad! Mõnusat lugemist ning piltide vaatamist ;)

07.09, laupäeval, jalutamas Travis Wetland Nature Heritage Parkis. See park asub Christchurchis. Tegemist on magevee märgalaga, mis asub keset linna. Jalutusraja pikkus on umbes 3,5 km, pargi suurus on 116 hektarit. Seal kasvavad erinevad rahvustaimed- ja puud ning pesitsevad erinevad linnud. Mõnus ja rahulik koht jalutamiseks. Terve rada on läbitav ka näiteks ratastooliga. Järgmisel päeval käisin koos Caroliniga uuesti seal. Ja nagu ikka, sellest pildid ka siia.

Majake, kus saab informatsiooni erinevate lindude, partide ja teiste seal pesitsevate loomade kohta. Sealt saab neid ka vaikselt jälgida, avad akna ja vaatad ;) 

10.09, teisipäeval, oli meil siin tugev torm. Tuul oli nii kõva, et elekter oli paljudes kohtades ära mitu päeva. Äike süütas maju põlema kuskil lõuna või lääne pool. Päris palju inimesi ei tulnud tööle järgmisel päeval, kuna puud olid teedel, elektrit polnud või mõnel muul põhjusel. Rekka oli kummuli keset teed (väidetavalt tuule tõttu), üks haagissuvila oli katuse peal. Inimesed elasid selles ajutiselt, kuna ehitasid endale maja. Terve linn oli kummuli koonuseid (teetööde omad) ja liiklusmärke täis (kuna siin ju igal pool teetööd käivad). Magada oli tol ööl päris keeruline, selline tunne oli, et tuul lennutab auto või midagi muud aknast sisse. Aga nagu näha, elasime selle tuule ilusti üle.

14.09 osalesin üritusel OneMomentWorld. Tuli teha pilt ülemaailmselt ühel ja samal ajal. Meil oli siis kell 1 öösel, laupäev vastu pühapäeva. Läksime mere äärde pildi tegemise ajaks. Täpselt enne õiget momenti hakkas vihma sadama. Tuul oli mega tugev ning väga külm oli. Tegin kiirelt pildid ära ja jooksin autosse tagasi ja koju magama ;)

15.09, pühapäeval, käisime matkamas, valisime matka joa juurde. Juga Ryde Falls asub Oxfordi metsas, Christchurchist vähem kui 100km kaugusel. Enne kohalejõudmist, vast umbes 10 km tuleb läbida mööda pindamata teed, mis läheb läbi erinevate farmide. Pidime sõitma läbi neljast väravast, iga värav tuleb läbipääsemiseks avada ja enda järelt ise ka kinni panna. Kuna siin ju lambad on ülipopulaarsed, siis sellepärast ka need aiad. Ilm oli ilus, sõitsime vaikselt, autoaknad lahti. Olles läbinud mõne värava, kuulsime ühel hetkel kellegi nuttu. Õigemini ma võtan siinkohal selle au siiski endale – ma pöörasin tähelepanu, et kuulge, mingi imelik hääl, mis hääl see oli? Otsustasime auto seisma jätta ja järgi uurida. Kuulsime ikka seda nutust häält, mis tuli ühest aiast, mis tee kõrvale jäi, kus olid ka mingid puud ja põõsad. Ehk siis see koht oli omakorda aiaga, mis oli tee ääres ja seal aias oli omakorda väiksem nurgake, kus kasvasid puud ja põõsad, ning seal oli veel omakorda aed vahel. Ja mis me nägime. Ühel pool aeda oli lambaema väikse tallega, ning teisel pool aeda (kus kasvasid puud ja põõsad), oli teine talleke, kes nuttis koledalt. Nagu aru saada, üks talleke oli kuidagi teisele poole aeda sattunud ning oli seal nüüd kinni. Ega siis muud midagi, kui et Tambet pidi üle aia hüppama, et pisikene ära päästa. Sai talle kätte, ning muidugi pidi ju meie juurde tagasi tulema, kuna me tahtsime oma vägiteost ikka pilti ka mälestuseks. 

Siis kui Tambet üritas talle teisele poole aeda tõsta, kus teised lambad olid, siis pisike jalgu alla ei võtnud ning potsatas maha lihtsalt. Õnneks küll ei olnud väga kõrge kukkumine, kuna Tambet siiski üritas ta võimalikult madalal maha panna. Hetk hiljem aga tuli suur lammas koos teise tallega pisikest nuuskima ning mõne hetke pärast võttis talleke jalad alla ning nii nad rõõmsalt koos ka ära jalutasid. Talle silmad olid nutust punased ning kõht ilmselt väga tühi, tundus et ta mõnda aega seal juba olnud kinni ning suhteliselt värskelt pärast sündimist vist ka.

Kuna käisime pärast tormi järgmisel nädalavahetusel, siis oli meil seal matkal ikka korralikult takistusi – puid nii autoteel kui ka matkarajal.

 Lisaks pidime ronima mitmel korral üle oja ;)

Porine oli ka korralikult :)

Ühel hetkel tuli Tambet minu ja Carolini juurde. Andis meile kaks puulehte ja ütles, et prooviksime, see on söödav. Matkarajal olid paljudel taimedel ja puudel sildid juures, millega on tegemist. Proovisime siis heausklikult need lehed ära ja oi-oi, kus alles hakkas suu õhetama.. Tegemist oli piprapuuga (NZ Pepper tree)

Kuna oleme ka varem jalutanud mööda metsarada, et jõuda koseni, siis ei osanud arvata, et need rajad võivad nii erinevad olla. Esimesel korral oli rada ilus ja kuiv, kuid muidugi see oli ka suvel, ning ilmselt polnud ka pikka aega vihma sadanud. Seekord aga oli see matkarada ikka väga porine. Seega olid mu valged tossud pärast nagu mudakollid. Aga pole hullu, järgmiseks korraks on nüüd õiged jalanõud olemas :) 

12-ndal ja 15-ndal septembril pidi kinos Robbie Williamsi kontserdist tehtud film olema. Muidugi tahtsin selle ära näha ning pidin 15-ndal minema. Paar päeva enne tuli aga teade, et film jääb ära teatud põhjustel. Hiljem teavitati, et peaks toimuma 22.sept ehk nädal hiljem. Seega muutsin siis oma pileti ning 22. septembril nägin Robbie kontserti ka ära. Ausalt öeldes oli see päris hea, natuke pikk, kuid siiski huvitav. Ei kahetse, et vaatamas käisin. Ilus oli vaadata, kuidas inimesed Eesti lipukestega lehvitasid seal :)

Ühel päeval töölt tulles pidas politsei meid ca 200 m kaugusel töö parklast kinni. Roolis oli Julie, Prantsusmaalt. Politsei küsis ikka igasugu imelikke küsimusi. Kas alkoholi olete tarvitanud (puhuma ehk numbreid lugema ei pandud)? Kust te tulete, kus te töötate? Kust te pärit olete? Oo, Prantsusmaalt – kust täpsemalt? Kaua Uus-Meremaal olete olnud? Miks te siin olete? Kust te auto ostsite? Jne. Ainult juhilube kontrollis. Viskasime nalja hiljem, et Euroopast ostsime ja ujusime koos autoga siia :D  

27.08 oli sakslase Carolini viimane päev siin. Vaatasime filme, pilte, jutustasime, panin talle filme ja muusikat telefoni, et tal ikka huvitavad lennusõidud oleksid. Tal just mõned nädalad enne seda ütles telefoni mälukaart üles, nii et kõik muusika ja muud dokumendid läksid. Magama sai kuskil 2 ajal öösel ning kell 5 oli äratus, et teda lennujaama viia :) 

Sellel päeval sai siis üks Uus-Meremaa pirukas ära proovitud. Panen pildi ka sellest siia. Nagu eelnevalt juba ka maininud olen ilmselt, siis kui kuskil süüa tahad, siis 99% valikust moodustavad erinevad pirukad. See oli siis küll piruka nimega, kuid maitses rohkem nagu kartulipuder :) 

Ööl vastu 29-ndat septembrit keerasime kella tunni võrra edasi ehk siis suveajale. Ajavahe Eestiga kuni oktoobri lõpuni oli 10 tundi. Ning praegu on 11h ;) 

29.09, pühapäeval, käisime jalutamas Bottle Lake Forest Parkis. See on ka park, mis jääb Christchurchi linna piiresse. Asub mere ääres. Seal on nii jooksurajad kui ka jalgrattarajad. Taaskord üks mõnus kohake :)

Ühel ilusal päeval proovis Tambet autot (Subaru) käivitada oma bussi (Mitsubishi) võtmega.. ja mida imet? Auto käis ja ei teinud teist nägugi. Hiljem proovisime siis ka autouksi avada Mitsu võtmega ja ennäe, need ka avanesid. Nii et nii ülimalt turvaline auto on meil. Nüüd üritame selle maha müüa. Ei tahaks küll reisida sellega, kui peab asju hoidma autos, mille uksed saab pea iga võtmega igaüks lahti. Veel on meil auto selline imeloom, et sõidu ajal võid võtme välja tõmmata ja auto käib edasi ;) 

Kohtasin vahepeal jälle ühte uusmeremaalast, kes seostas Eestit muinasjutuga ning arvas, et seda pole reaalselt olemas. Küsis mu käest? Oo, kas sa oled päriselt ka Eestist, kas see koht on reaalselt olemas? Tema nägi seda filmis ja arvas, et see on muinasjutumaa lihtsalt. ;)

Ja nii see september meil läbi saigi. Küll see aeg ikka läheb nii kiiresti, liiga kiiresti – kas pole? Nii et ka ajal pidurid puuduvad ;) 

05.10 käisime Hanmer Springsis. Päev oli ilus soe. Et Hanmer Springsi jõuda, tuleb sõita üle silla. Pilt sillalt siin. Sellelt sillalt toimuvad Bungy Jump’id. Nagu benji hüpe, kuid osades kohtades saad ka vett puudutada või lasta ennast üleni vette kasta koos hüppega.

Nagu ikka, läksime matkama kõigepealt. 

Matkarada viis taaskord kose juurde.

Tambetil oli lausa nii palav, et ta otsustas ennast kose all märjaks kasta. Sellest pilti ei ole, aga video on küll :) Videot näete millalgi hiljem. Vesi oli igatahes jääkülm. 

Mõned pildid matkarajast ka. Kui kose juurest tagasi jalutasime, oli väga palju rajast allamäge. Hoog läks koguaeg nii suureks, et ma jooksin Tambetile mitu korda otsa. Sellest ka postituse nimi – pidurid puuduvad! ;)

See musta värvi puu - algul arvasime, et on ära põlenud puud. Tegelikult aga ongi sellised musta värvi puud - must pöök, (Black beech / nothofagus solandri / tawairauriki) ning kasvavad väga kõrgeks.

Siin meie uued matkajalanõud, nii et hakkame kõvasti matkama nüüd ning pori pärast ei pea ka muret tundma ;) 

Hiljem jalutasime natuke Hanmer Springsi küla vahel. Ilus väike külake. 

Õhtu lõpetasime Hanmer Springsi kuumaveebasseinides (Thermal Pools & Spa, http://www.hanmersprings.co.nz/thermal/about/). Tegin seal mõned pildid, kuid need on natuke udused. Basseinid siis üle 30 kraadi ning mõni ka 40 ja natuke peale :) 

06.10, pühapäeva hommikul tabas meid halb üllatus. Auto esimene vasak ja tagumine parem rehv olid läbi torgatud. 

Kusjuures auto oli pargitud hoovi ja värav oli kinni. Aga aed iseenesest on maja ümber väga madal, sellest saab üle astuda ilma vaevata. Suure tõenäosusega on tegemist kurja naabriga, kelle autole keegi mõned nädalad tagasi sisse oli tagurdanud. Ilmselt ta tahtis kellegi peale oma viha välja elada. Kuid me ei saa ja ei ole 100% kindlad, kas oli tema. Aga suure tõenäosusega küll ;) On ikka tobedaid inimesi olemas, eks. Nii et nagu näha, meil ikka juhtub siin igasugu imelikke asju.

Lõpuks lubatud pilt majast ka. Selles majas me siis elame siin Christchurchis.

Samal päeval tegime Christchurchi linnavahel väikese jalutuskäigu, kuna ilm oli ilus ning polegi päevasel ajal seal väga jalutanud ja ringi vaadanud.

 Selline auto oli näituseks väljas ;)

Nendel piltidel on näha, milline oli kirik varem.

 Sain uue tooli endale :)

Pühapäeva hommikused pannkoogid :) Kell oli küll lõunaajas juba, kuid siiski ;)

Kas leiad mind pildilt? Ilus oranž puu ju ;) 

Park keset linna. Siniste aluste vahel on kohvik. 


Ma olen kindel, et enne maavärinat oli Christchurch väga ilus linn. Siin on inimesed ka maininud, et kahju, et me ei näinud seda linna enne maavärinat.

Vali milline koht tahad, kui ära väsid! 













Ainult et alumisel pildil, istuda saab küll, aga shopata mitte, sest need poed on sel tänaval kõik kinni.

Kesklinnas ühel ristmikul on 185 tühja valget tooli. Need toolid on 22. veebruaril 2011a. maavärinas hukkunud inimeste mälestamiseks.

Sealt ära jalutades nägime veel poode, mis on kaupa täiesti täis. Üks oli raamatupood, teine pood oli täis karastusjooke.  

09.10, kolmapäeva õhtul käisime uisutamas Federicaga (itaallane, töökaaslane). Uisuväli nagu ikka, rahvast oli üllatavalt palju. Liiga palju võib öelda. Uisupilet oli 7.30-st kuni 22.00-ni. Umbes 30 minutit pärast algust pandi tuled kustu. Mõtlesime, et mis nüüd. Siis pandi muusika käima ning lisaks ka diskovalgustus. Või kuidas seda värvilist liikuvat valgust peaks nimetama :) Igatahes siis toimus uisutamine muusika saatel ning hämaras. Seal uisutas ringi ka üks nende töötaja, kes siis ütles midagi, kui liiga laialt uisutasid või kui teistega ei arvesta või oli lihtsalt abiks seal. Mingil hetkel ta rääkis midagi, aga kuna me olime jutuhoos, siis me ei pannud tähele, mis ta rääkis. Ja järsku saime aru, et kõik hakkasid uisutama teises suunas, meie kaks neile vastu :D Siis kiiresti vahetasime ka suunda. Mõnda aega toimus uisutamine teist pidi (päripäeva) ning siis muudeti jälle tagasi (vastupäeva), nagu oli alguses. Mõne aja möödudes jäid järsku kõik inimesed seisma, tuled pandi põlema ning hakkas pudelikeerutamise mäng. Kuna me jälle ei kuulanud, milles asi, siis arvasime, et kelle peale pudel jääb, peab näiteks uisutama ühe ringi või lihtsalt tegema midagi. 

Kuna me aga nii arad, siis ronisime väljaku pealt ära, ise veel lootes, et pudel ei jääks meie poole pidama. Hiljem selgus, et seal loositi kinopileteid välja :D Hahaa, ilmselt inimesed mõtlesid, et me ei taha kinno minna, et väljakult loosimise ajaks ära läksime. Nalja kui palju. 
Pärast loosimist lasti kiirematel 5 minutit uisutada, nii et teised „aeglased“ pidid rajalt ära minema. Ilmselt lihtsalt lastaksegi nii koguaeg, et kiired saaks rahulikult kiirelt uisutada. Ning seejärel sai tavaline uisutamine jälle jätkuda. Vahepeal oli tunne, nagu diskole oleks sattunud :)

13.10, pühapäeval, käisime mere ääres jalutamas (Waimakariri walkway/Brooklands Lagoon). Tuul oli nii kõva, et liivauputus oli igal pool. Kõik kohad olid liiva täis hiljem. Kõrvadest tuli mitu päeva hiljem ka veel liiva välja.

 Ühte hullu nägime ka ikka :D

Hispaanlastel käis sõber külas, kes omakorda kutsus oma sõbra külla, kes oli eestlane. Kuna meid tol õhtul ei olnud, tuli too poiss järgmisel päeval läbi majast, et näha, kas oleme kodus või mitte. Ja nii me siis saimegi omale uue sõbra, eestlase Martini.

Tambet sai vahepeal aasta vanemaks, veerandsada kukkus. Tähistasime seda esmaspäeva vaikselt kodus, veini ja koogiga. Järgneval nädalavahetusel sünnipäeva ei pidanud, kuna Tambet pidi töötama nii laupäeval kui ka pühapäeval. Laupäeval tegin kartulisalatit (esimest korda siin) ning muffineid. Salat tuli päris hea välja, aga ei maitsenud siiski päris see, mis kodus :) 

Laupäeval, kui poes käisime, kohtasime järgmist eestlast. Üks poiss jäi seisma meie lähedal, kui me rääkisime omavahel. Ja siis mõne sekundi pärast ütles: „Tere!“ Nii et Pak-n-Save’s saime tuttavaks Siimuga.

Vahepeal oli juba üle nädala Tambeti sünnipäevast möödas ning ta ei suutnud ära otsustada, kas tähistada sünnipäeva suuremalt või mitte. Iga päev muutis oma meelt. Lõpuks otsustas, et ei tähista. Siis reedel, 25.10, kui töölt koju sõitsin, Tambet helistas. Küsimuseks oli: Mis sa arvad, kui mõned sõbrad töö juurest külla tulevad? Ma siis et okei. Nagu koju jõudes selgus, tähendas see suuremat sorti pidu. Nii et aega mul enam ei olnud kartulisalatit teha (esialgu oli plaanis sünnipäevaks teha, et saavad töökaaslased ka proovida seda imeasja).

Nalja sai meil ikka korralikult. 




(Pildil Ryan, tagaplaanil Ollie)

Tambeti töökaaslased kutsusid isegi ülemuse peole. Lõpetasime siis kohas nimega The Club. Tambeti ülemus viis meid oma väikese autoga sinna, meid oli autos 8 (5-kohaline auto).

Koht iseenesest on Christchurchi ainuke klubi pärast maavärinat. See on ajutine klubi, põhimõtteliselt asub kokkupandavas telgis ning tualetid on ka need ajutised ratastel, nagu muidu laatadel saab kohata. Nii et selline naljakas koht, aga iseenesest meenutas seest küll klubi, tantsida ju muusika saatel sai :)

         Tambeti töökaaslased ja ülemus (paremal)

(Mina koos iirlase Jasoniga, majanaaber)







                                                    




                                                      (Tambet koos töökaaslase Ollie'ga)

Pühapäeva hommikusöök enne Akaroa'sse minekut ;)

28.10, esmaspäev, oli meil vaba päev, töörahvapüha (Labour Day). Peaks olema sama püha nagu Euroopas on esimene mai  ;) 


Halloween tööjuures, koos Malaisia tüdruku Kareniga! ;) 

Pausi ajal õuna närimas. 















Ja nii ka see oktoober läbi sai :)