25.02.2014
Äratus, asjad kokku ning Porpoise ja Curio Bay poole teele. Curio
Bay’l nägime kahte pingviini (yellow eye), kes pesitsevad ainult Uus-Meremaal
ja Antarktikas.
Lained olid nii Porpoise kui Curio rannas suured, väga lahe oli.
Ujumiseks
ilmselgelt olid liiga kõrged ning ega eriti soe ilm ka ei olnud. Nende kahe
ranna kohta oli viimasel ajal kuulda uudiseid hairünnakute kohta, samas võib
nendes ka delfiine näha. Tahtsingi ju Curio Bay’l delfiinidega ujuma minna, aga
ilmselgelt seekord selleks võimalust ei olnud. (midagi järgmiseks korraks)
Curio Bay’l on veel ka Petrified Forest Walk (fossil forest), aga seda näeb mõõna ajal.
Curio Bay’l on veel ka Petrified Forest Walk (fossil forest), aga seda näeb mõõna ajal.
See on kõige lõunapoolseim punkt kogu saarel. Tuul oli meeletu. Lainete jõud oli veel meeletum.
Vahepeal
lendas vett ikka korralikult, kuigi olime ju kõrgel. Tegin pilte päris palju
seal, nii ilus oli, aga väga külm. Kui tagasi hakkasin kõndima, tegi üks vanem
naine oma mehest pilti. Pakkusin, et äkki tahavad koos ka pilti. Seejärel
hakkas mees minuga rääkima ning jalutasime koos autode poole. Naine kõndis
järel, pildistas ümbrust. Ma olin teine eestlane, keda too mees kohanud oli. Ta
teadis varasemalt ühte Antsu, kes elas pikka aega Uus-Meremaal. Vanemad olid II
Maailmasõja ajal Uus-Meremaale kolinud. Ants oli lõuna saarel toimunud
„baitingu” võistluste meister, nad olid koos koolis ka käinud. Uus-Meremaa mehe
juurde tagasi tulles.. ta ütles et naine on tal palju reisinud väljaspool
Uus-Meremaad, aga ta ise ei ole, sest keegi pidi farmil silma peal hoidma. Nüüd
on nad aga pensionil ning üks poeg pidavat Saksamaal tüdruku juures elama. Mees
andis veel mõned soovitused meile, kuhu Invercargill’is minna ning kokkuvõttes,
inimesed on ikka nii sõbralikud Uus-Meremaal. Tore on kohata selliseid!
Tuulest viidud puud:)
Nagu näha, on need puud tuulega harjunud ;)
Nagu näha, on need puud tuulega harjunud ;)
Järgmiseks kohaks oli Waipapa Point, viimane vaatamisväärsus enne kui the Catlins läbi sai. Seal oli majakas ning merilõvide meelispaik.
Kaks suurt lõvi
olid rannal. Ühele oleksin peaaegu otsa kõndinud, kuna ei pannud teda rohu sees
üldse tähele. (järgmisel pildil näha ka see lõvi rohus)
Teine merilõvi oli ilmselt väga tüdinenud inimestest, kuna tal ei lastud üldse magada. Koguaeg käidi ümberringi ja pildistati.
Sain paaril korral
ta haigutused ka pildile.
Hoiatav märk, et on tsunaami ohutsooniga tegemist.
Allpool õpetus, kui kaugel peab merilõvidest olema jm.
Kaks pilti sellest, et selle koha peal on 1881.a. laev uppunud ning vrakk on ikka mõõna ajal näha. Me seda muidugi ei näinud :/
Järgmiseks sihtpunktiks oli Invercargill. Seal oli
B&B bookitud. Muutsime ühe öö varasemaks, kuna liikusime graafikus väheke
ette. Õnneks sai muuta. Päris normaalne koht oli, kuigi esmamulje oli natuke
must ja sassis. Pidime seal ennast nööpnõelaga kaardil märgistama ning me ei
olnud esimesed eestlased seal (kaart oli seina peal ja nööpnõelad riikides,
kust on inimesi ööbinud seal). Õhtul sai mullivanni (Jacuzzi) ka õues ning kuna seal palju
rahvast ei olnud, olime ainukesed vannis. Majaomanikul oli tol päeval õhtusöök
vanematega, et teavitada neile, et tema ca 20 aastat noorem naine on rase.
Vanematele polevat see väga meeldinud. Mehel juba on paar last ka, kes on enam
vähem uue naise vanused. Kirikus olid tuttavaks saanud. Sel ajal valvas
maja tema sõber. Too rääkis meile filmist „World fastest Indian” – et see
peaosatäitja Uus-Meremaalt jne. (sellest näeb pilte, mis järgmisel päeval
muuseumis tegime). Tundus, et majaomanik ja ta sõber ei saanud üldse hästi
läbi. Seal olid küülikud neil aias, too sõber andis mulle küülikupoja sülle,
kuigi omanik kõrval korrutas, et pole aega raisata, et tööülesanded on ootamas.
Aga sõbrale meeldis tegeleda kõige muuga kui tööga. Ja nii see õhtu läbi saigi.
Päris külm oli öösel seal!
26.02.14
26.02.14
Hommikul läksime Queens Parki. Seal kõrval on Art Gallery ja
muuseum. Muuseumis igasugu huvitavaid asju, sh World Fastest Indian’i
võidusõidumasin.
Park oli väga ilus. Suur lindude maja oli seal. Ise lihtsalt käid seal ringi, kus tahad. Nii palju ilusaid värvilisi linde.
Ühes taimede/lillede majas üritasin kaladest pilte teha läbi vee, filter kukkus kaameral eest ära ning kalade keskele vette.
Õnneks saime selle kätte seal (see polnud esimene kord, kui eest ära kukkus. Varem kukkus kivide vahele, kui Pukaki järve ääres pilte tegin. Õnneks leidsin seal ka kivide vahelt üles selle ja Mt Cooki juures ka korra).
Pärast parki sõitsime Bluff’i. See on kõige lõunapoolseim küla. Sealt kaudu saab Stewart Island’ile (sinna sel korral ei jõudnud), seal on kalasadam jm. Bluff’is pidid olema parimad merekarbid üldse, kuid neid ei proovinud – pole eriline mereelukate fänn :) Bluff’is on ka üks post erinevate linnade kauguste siltidega.
Seal ikka pilti ka, see nö vaatamisväärsus. Näed, kui kaugel sa ikka muust maailmast oled. Uskumatu.
Käisime veel Bluff’i lookoutis, kus oli vaja üles mäkke kõndida.
Alla tagasi tulles oli üks valge BMW kohe parkla eesotsas. Ja mis kohe ka silma hakkas – kütuseluugil oli suurelt ja punaselt kirjas DIESEL :D
Sealt edasi suund Te Anau peale.
Seal käisime Visitor Centris – oi kuidas ma ikka armastan neid suveniire. Seejärel sõitsime edasi Milford Soundi suunas. Eesmärk oli võimalikult kaugele jõuda, et hommikul võimalikult vähe sõita oleks. Jõudsime Gunn’s Camp&Museumi. 15$ oli nägu. Kuna sularaha ei olnud, ei saanud pisikest Cabinit võtta, mis maksis 50 (sularaha oli 40). Koht oli okei. Jube palju sandfly putukaid ainult. Aga ega neid sealt alates järjest rohkem hakkaski olema. Kui tõrjet pole, siis autost välja ei saa. Kui auto ukse lahti teed, on auto ka kohe täis neid. Ilma tõrjeta ei ole midagi teha, närivad su täiesti ära. See koht oli siis 40km kaugusel Milford Soundist. Eelmine kämpingukoht oli Lake Gunn, mis oli inimesi täis ning maksis 6$, kuid sisaldas ainult kuivkäimlat. Õhtul tuli meil vara magama minna, et hommikul vara teele asuda. Laev läks hommikul kell 9 Milford Soundist.
Park oli väga ilus. Suur lindude maja oli seal. Ise lihtsalt käid seal ringi, kus tahad. Nii palju ilusaid värvilisi linde.
Ühes taimede/lillede majas üritasin kaladest pilte teha läbi vee, filter kukkus kaameral eest ära ning kalade keskele vette.
Õnneks saime selle kätte seal (see polnud esimene kord, kui eest ära kukkus. Varem kukkus kivide vahele, kui Pukaki järve ääres pilte tegin. Õnneks leidsin seal ka kivide vahelt üles selle ja Mt Cooki juures ka korra).
Pärast parki sõitsime Bluff’i. See on kõige lõunapoolseim küla. Sealt kaudu saab Stewart Island’ile (sinna sel korral ei jõudnud), seal on kalasadam jm. Bluff’is pidid olema parimad merekarbid üldse, kuid neid ei proovinud – pole eriline mereelukate fänn :) Bluff’is on ka üks post erinevate linnade kauguste siltidega.
Seal ikka pilti ka, see nö vaatamisväärsus. Näed, kui kaugel sa ikka muust maailmast oled. Uskumatu.
Käisime veel Bluff’i lookoutis, kus oli vaja üles mäkke kõndida.
Alla tagasi tulles oli üks valge BMW kohe parkla eesotsas. Ja mis kohe ka silma hakkas – kütuseluugil oli suurelt ja punaselt kirjas DIESEL :D
Sealt edasi suund Te Anau peale.
Seal käisime Visitor Centris – oi kuidas ma ikka armastan neid suveniire. Seejärel sõitsime edasi Milford Soundi suunas. Eesmärk oli võimalikult kaugele jõuda, et hommikul võimalikult vähe sõita oleks. Jõudsime Gunn’s Camp&Museumi. 15$ oli nägu. Kuna sularaha ei olnud, ei saanud pisikest Cabinit võtta, mis maksis 50 (sularaha oli 40). Koht oli okei. Jube palju sandfly putukaid ainult. Aga ega neid sealt alates järjest rohkem hakkaski olema. Kui tõrjet pole, siis autost välja ei saa. Kui auto ukse lahti teed, on auto ka kohe täis neid. Ilma tõrjeta ei ole midagi teha, närivad su täiesti ära. See koht oli siis 40km kaugusel Milford Soundist. Eelmine kämpingukoht oli Lake Gunn, mis oli inimesi täis ning maksis 6$, kuid sisaldas ainult kuivkäimlat. Õhtul tuli meil vara magama minna, et hommikul vara teele asuda. Laev läks hommikul kell 9 Milford Soundist.
27.02.14
Milford Sound - oli meeletult ilus!
Pildistamise ajal kukkus filter jälle eest ära ning korrus allapoole. Ime, et üle ääre vette ei kukkunud ja ime, et terveks üldse jäi. Olin kindel, et nüüd olen sellest ilma, et kukub vette ära. Milford Soundis oli päris mitu koske (kui on vihmane, on neid hästi palju ja enamus ajast seal sajabki vihma.
Meie sattusime aga päikesepaistelise ilmaga sinna, seega ilm oli perfektne, kosed lihtsalt väiksemad. Paat/laev läks meresuuni välja, kust on näha, miks kapten Cook omal ajal seda kohta üles ei leidnud. Mere poolt ei olnud aru saada, et on võimalik kuskilt vahelt maismaale lähemale saada.
Samuti oli tegemist ühe tuulisema ja tormisema rannikuga maailmas, kuhu oligi raske ligi saada. Antud hetkel oli küll vaikne, aga vahel mõne suurema laine korral ikka vett lendas üle laeva. Öeldi, et seal on tuul puhunud isegi kiirusega kuni 240km/h.
Vahepeal sõitis laev ühele suuremale kosele lähemale, plaanis oli nina päris veejoa alla pista. Kapten ütles: „Enne kui ära jooksete, mõelge – kui tihti te sellise puhta veega kose alla laeval olles ikka saate?”. Enamus jooksid siiski minema laeva tagumisele poolele, aga ma otsustasin jääda. Olin pärast läbimärg.
Läksime kohvikusse. Ootasime ja ootasime kohvi. Inimesed, kes tulid pärast meid, said kohvi enne kätte. Lõpuks Tambet läks küsima ning need ei osanud midagi öelda seal. Võtsime siis kohvi kaasa, kuna nii sai kiiremini. Tegime ühe jalutuskäigu vee ääres, kus sai Milfordile veel pilgu heita ning siis teise lühikese jalutuskäigu, mis läks üles mäkke natuke. Vaade siis Mitre Peak’ile.
Ilus, ilus, ilus! Hakkasime ära sõitma Milford Sound’ist Te Anau/Manapouri poole. Tuleb sõita läbi tunneli, mida ehitati 20 aastat, ja 65 aastat tagasi sai valmis ning 1,2km on pikkus.
Seal ei ole palju juurde tehtud ning tunnel on põhimõtteliselt selline nagu ta ehitati. Jube kus ikka läks läbi mäe see tunnel. See mägi on nagu sein kahe maailma vahel, millest saab läbi ainult tunneli kaudu. Enne tunnelisse jõudmist oli tõus nii suur, et auto mootor läks kuumaks. Tegime enne tunnelit peatuse, et mootorit jahutada.
Vesi oli nii ilus puhas sinine, läbipaistev ka samal ajal. Oleks kohe tahtnud sisse hüpata sinna.
Sealt kiiresti edasi ning järgmiseks peatuseks Mirror Lakes.
Ei olnud väga hea peegelduse ilm kahjuks. Seejärel kiirustasime edasi. Meil oli selleks põhjust ka! Meil oli helikopteri lend üle Doubtful Soundi bookitud.. Kella neljaks oli aeg, kell 2 tuli üle helistada, et kas lend toimub ikka. Meil levi ei olnud see aeg (kuna mägedes levi üldiselt pole ju) ning helistasin natuke hiljem. Tuli välja, et lend jääb ära ilma tõttu. Nii kurb!!! Tahtsin väga Doubtful Soundi näha! Põhjus tagasitulemiseks! Kiirustamise põhjus kadus, nüüd oli aega ülegi.
Sõime pargis lõunat ning hakkasime Queenstowni poole sõitma. Vahetasime kohti ja sain ka lõpuks rooli. Sõitsin ainult 30-40 km, kui tuli selline hull väsimus peale, et ma lihtsalt ei suutnud oma silmi lahti hoida. Algul ei saanud arugi, et mis jama on nüüd. Kuid siis taipasin, et ilmselt oli tegemist mu Seasickness tablettidega (merehaiguse tabletid), kuna neil on kirjas, et ei tohi autoga sõita 12h. Tablette söön, sest mägedes sõites läheb mul süda pahaks koguaeg. Enne ei teadnud, et nii nõrk olen, aga seda seetõttu, et Eestis pole mägesid ka! Enne Queenstowni läheb tee Lake Wakatipu ja The Remarkables (mäed) vahelt. Super ilus! Queenstown ise asub ka selle järve ääres, teiselpool, ning järv on kuni Glenorhyni välja (ca 45km Queenstownist edasi siis). Sinna läksime ööseks. Queenstown’i esmamulje oli, et see on väga busy linn, hull liiklus, kitsad tänavad, hotelle täis. Järv (Wakatipu) oli nii ilusat värvi. Mõtlesin, et teen pildid järgmisel päeval, kui tagasi sõidame Queenstowni. Ööbisime Glenorhys kuskil järve ääres. Me polnudki ainukesed seaduserikkujad, sinna tuli veel inimesi. Vihma ka sadas, seega autost välja nagu ei kippunudki. Ja niimoodi vaikselt see päev läbi saigi!
28.02.2014
Aga pole hullu, mul on ju mu ilusad pildid Lake Tekapost ja Lake Pukakist. Sõitsime kuulsa Fergburgeri eest ka mööda, oli korralikult rahvast täis. Kelle jaoks ei ole nii kuulus, siis teadmiseks, et meie jaoks enne ka ei olnud:) Aga Uus-Meremaal kuulsime, et kui Queenstowni lähed, pead kindlasti Fergburgerit ka sööma.. uurisime siis ka eelnevalt selle kohta, ja tuli välja, et see on söögikoht, kus müüakse burgereid, mis on nii populaarsed turistide seas, et vahel ootad seal tund aega oma burgerit. Aga inimesed ikkagi ootavad, sest see on nii popiks saanud. Ongi ainult see üks burgeri koht ning omanik laieneda ei plaani. No pole ka põhjust, Queenstowni jagub inimesi igal aastaajal. Seejärel läksime hostelisse. Nimeks Base Queenstown. Kell 14.00 oli check in, viisime asjad sisse ära.
Pildil Queenstown

Kell 15.00 oli meil Below Zero Ice Bar ja kokteil jääklaasist. (Alla 0 kraadise temperatuuriga jääst baar). Mulle mu kokteil väga meeldis. Blue Gondola oli nimi. Klaas oli siis jääst ja pärast viskad või paned selle ilusti prügikasti. Viskamine on ka lubatud, saad ju „klaasi” katki visata:) Pingid, lauad jne kõik jääst. Nahad olid peal pinkidel, et tagumik ära ei külmuks, kui istuda tahad. Joped ja kindad anti kohapeal selga. Kaamera unustasin kaasa võtta sinna (ilmselt alateadvuses arvasin, et külmub ära seal – kuigi ega meil talvel ju külmem pole eks?!), seega ainukesed pildid telefoniga tehtud.
Seejärel tagasi hostelisse kaamera järgi ning lõppude lõpuks kauaoodatud Fergburgerit sööma (muidugi ei saanud seda kaamerata teha ju:D). Tambet ahnitses suure Big Al’i, mina tropical burgeri.
Täitsa lõpp, kui hea burger oli. Ca 20 min ootasime. Otsustasime, et järgmine päev võtame veel ühed burgerid, kui peaks kõht tühi olema enne minekut – burger oli lihtsalt hinda väärt :) Ma nüüd täpselt ei mäletagi, aga maksis siis kuskil 10 eurot. Õhtuks oli planeeritud „Big night out pub crawl” – sain selle idee Shannonilt.

Käiakse teatud arvu inimestega – kui palju pileteid ostetakse – 5 baari läbi ning igas baaris on tasuta jook sisenemisel (tegelikult siis pileti hinnas sisaldub). 15$=5 shotti. See oli siis soodukas, Grabme lehe kaudu. Esimesed baarid olid päris tühjad, aga siis järjest hakkas elu pihta. Sai lõpuks tantsitud ka. Viimane baar oli puupüsti rahvast täis, õnneks oli see enam vähem hosteli kõrval meil (lühike maa jalutada pärast).
Öö oli väga külm. (Sattusime sinna sellisel päeval, nagu meil nüüd jaanipäev oli – keset suve talviselt külmad ilmad). Meie tuba oli 8-le inimesele. Mina ja 7 poissi. Tambet, sakslased ja austraallane. Aga viga ei olnud midagi, sai magada küll. 31$ oli nägu. Suhteliselt hilja broneerisime, ja see oli enam vähem ainuke koht, kus veel vabu kohti oli. Kokkuvõttes = oli taas üks tore päev! Ei saa nuriseda.
Ja nüüd.. algab ilus märtsi kuuJ
01.03.14
Ilusad pildid juu? |
Tegin väikese kiiviga ka pilti :)
Ühel mäel majade vahel tegime peatuse, et saaksin pilti teha sellest vaatest, mis nendele koduomanikele kuulub. Ühest majast tuli just üks mees välja lehti võtma ning pakkus, et võin tema hoovist pilti teha kui tahan, et tõenäoliselt saan parema pildi (tänavalatern ei jää ette jne). Muidugi kasutasin siis juhust ning kõndisin kohe maja taha ära. No kus oli alles ilus maja, hoov ja miljonivaade!
Inimesed ikka nii mõnusad. Ütles, et tal pole midagi selle vastu, kui inimesed küsivad, kui tahavad tema hoovist seda vaadet pildistada. Ühel hommikul tööle minnes oli ca 20 aasia inimest tal hoovis. Kuna ta maja nagu ristmikul, siis nad olid sealt järve poolt (altpoolt, mis nagu majatagune) mööda treppi talle üles hoovi kõndinud ning pildistasid seal niimoodi. Ütles, et see talle küll ei meeldinud. Jutustasime veel natuke ning ta läks tuppa tagasi lehte lugema ja hommikust sööma.
Leidsime veel ühe koha järve ääres, kus pilti teha ning muidugi üritasin oma filtrit keerata, kui see järsku eest ära kukkus jälle ja kivide alla ära kadus. Olin kindel, et nüüd on kõik. Katki ja kadunud igaveseks. Aga ennäe imet, Tambet leidis selle üles kivide vahelt. Otsustasime, et kui ilma ei taha jääda sellest, tuleb see kinni liimida. Seega keerasin päikesesirmi maha, et objektiiv ära puhastada. Lõpuks kui nii filter ja objektiiv läikisid, mõtlesin, et proovin korra, et miks see filter üldse ees ei püsi. Ning siis ma avastasin, et ma polnud varem seda korralikult kinnigi keeranud. Kuna päikesesirm oli ees koguaeg, siis ei olnudki võimalik filtrit kinni keerata. Nüüd aga, kui sirm eest ära, sai filter kinni keeratud ;) Seega, ei pidanudki liimima hakkama ning mure lahendatud. Tänaseni pole veel eest ära kukkunud, praegu on lausa nii kõvasti kinni, et kui tahtsin ära võtta, ei jõudnud lahti keerata;) Päris mitu korda pidin sellest ikka peaaegu ilma jääma, enne kui aru sain, milles asi! Kohati on küll tunne, et juuksevärv on vale! Igatahes.. tollest esimesest korrast, kui kukkus Mt Cooki juures, sain kohe täkke peale filtrile, kuid see pole nii hull asi. Vähemalt saab värve reguleerida ning peegeldust vähendada piltidel:) Järgmiseks sihtpunktiks oli The Remarkables. Sõitsime siis üles mäkke ning sai mõned pildid tehtud – nagu ikka. Väga külm oli seal kõrgel, mägedel oli lumi ka. Kohalikud ütlesid, et sel ajal tavaliselt veel lund ei ole, aga kuna viimased päevad olid nii külmad, siis oligi mägedel lumi peal kohe. Sõitsime veel edasi, kuid autost hakkas kahju ning tundus, et eespool läks tee ka lumiseks. Ei tahtnud ju riskida libeduse tõttu mäeservalt allasõitmisega. Aga sealmaal, kuhu jõudsime, oli teeääres ka natuke lund. Võtsin kätte ka ja tegime pilti, nagu esimest korda näeks lund :D
No nagu tõeline kiivi ikka, lund näeb heal juhul kord aastas (Uusmeremaa põhjasaar ja pool lõunasaart), täitsa lõunapoolne osa lõunasaarest näeb ikka tihemini. Eesti mõistes oli ju tegemist nagu 1. septembriga, ehk siis sügise algusega – ja lumi olemas. Seega The Remarkables suusabaasini me välja ei sõitnudki.
Alla tagasi ning tagasi Queenstowni, et veel üks Fergburger süüa;)
Avastasime selle kõrvalt ka Fergbakeri. Boston cream kuklid nägid nii head välja, et tuli kohe ära osta :D need meenutasid vastlakukleid, vahukoor oli mega hea! Burgeri võtsin seekord kanaga, jälle viis keele alla. Ootasime 25 minutit.
Söögi võtsime kaasa, suund oli Arrowtown – Wanaka. 5 km Queenstownist Arrowtowni poole on Shotover jõgi, kus saab paadiga sõita. Istusime ja sõime seal, jälgides samal ajal inimesi ja paadisõitu :)
Kel huvi: http://www.shotoverjet.com/the-experience/ride-the-shotover-jet/
Bensiin oli Queenstownis kallis (olime kuulnud, et seal pool kõik asjad kallimad, kuna tegemist suurima turismipiirkonnaga). Mõtlesime (õigemini mina mõtlesin ilmselt), et Wanakas äkki odavam, kuid Wanakasse jõudes – oh üllatust, kõvasti kallim kohe :D (Hinna võrdlus: Christchurch 2,159$/l; Queenstown 2,249$/l, Wanaka 2,329$/l)
Natuke vahele Arrowtownist – see koht oli siis enne Wanakat. Väike
küla, peatänaval vanaaegsed majad, hobuste kinnisidumise koht jne.
See küla on vanast ajast teadatuntud kulla kaevamise koht. Peatänaval läksime ühte kulla poodi, seal olid päras „gold nuggets”- kullatükid, mis on leitud. Paar tükki olid aastast 2012 ja 2013. Päris suured! Ehteid oli lahedaid, kaelakee ripatseid oli igasuguseid erinevaid – ripatsi sees kullatükid jne. Ostsin nö suveniirid: pisikesed kulla ja hõbeda topsid. Nii lahe. (Klaasist pisikese anuma sees on kulla/hõbeda tükid). Mees rääkis meile, et muuseumist saab kulla sõelumise panni laenutada ja jõe ääres sõeluda. Tegimegi nii! No miks mitte õnne proovida – vahet pole, kas tulemus siis reaalne või mitte, aga no kulla sõelumine:) Läksime kullajahile!
Mis arvate, kas leidsime kulda ka? Muidugi leidsime, ainult et ise ei sõelunud seda välja. Ehk siis kui ära hakkasime minema, leidsin maast ühe pisikese anuma, mille üks õnnetu inimene oli tõenäoliselt ära kaotanud ning saingi omale nö ise sõelutud kulla! Seega me ei pidanudki tühjade kätega ära tulema sealt! Täielik õnnepäev ju:)
Seejärel läksime jäätist ostma – mitte sellepärast, et kõht oleks tühi olnud, vaid sellepärast, milline see koht ise välja nägi ning milline see jäätis välja nägi!
Nii ilus koht, seintel autasud, need jäätised olid võitnud päris palju auhindu! Võtsin kiivi ja meloni jäätise, super hea oli!
Seejärel Wanaka poole! Tee läks hästi kõrgele! Võimalik, et kõrgeim tee Uus-Meremaal (lugesin kuskilt). Igatahes hakkas automootor jälle kuumaks minema, mis oli kindel märk, et tegemist oli korraliku tõusuga.
Mõne aja pärast tuli tee ääres koht, kus olid rinnahoidjad riputatud ritta. Päris huvitav ja päris pikk rivi ka. :D
Mis arvate, kas leidsime kulda ka? Muidugi leidsime, ainult et ise ei sõelunud seda välja. Ehk siis kui ära hakkasime minema, leidsin maast ühe pisikese anuma, mille üks õnnetu inimene oli tõenäoliselt ära kaotanud ning saingi omale nö ise sõelutud kulla! Seega me ei pidanudki tühjade kätega ära tulema sealt! Täielik õnnepäev ju:)
Seejärel läksime jäätist ostma – mitte sellepärast, et kõht oleks tühi olnud, vaid sellepärast, milline see koht ise välja nägi ning milline see jäätis välja nägi!
Nii ilus koht, seintel autasud, need jäätised olid võitnud päris palju auhindu! Võtsin kiivi ja meloni jäätise, super hea oli!
Seejärel Wanaka poole! Tee läks hästi kõrgele! Võimalik, et kõrgeim tee Uus-Meremaal (lugesin kuskilt). Igatahes hakkas automootor jälle kuumaks minema, mis oli kindel märk, et tegemist oli korraliku tõusuga.
Mõne aja pärast tuli tee ääres koht, kus olid rinnahoidjad riputatud ritta. Päris huvitav ja päris pikk rivi ka. :D
Jõudsime lõpuks Wanakasse. Mõned pildid ning siis camping groundi
otsima (telkimisala).
Väga soodne ja okei koht oli. 5$ nägu, dušš hinnas. Ainult et neid jubedaid sandfly putukaid oli jälle nii et oli kohe. Ja nii see järjekordselt tore päev läbi saigi!
Väga soodne ja okei koht oli. 5$ nägu, dušš hinnas. Ainult et neid jubedaid sandfly putukaid oli jälle nii et oli kohe. Ja nii see järjekordselt tore päev läbi saigi!
02.03.14
Hommikul magasime kaua. Lõpuks ;) Kella 10-ni umbes. Rahulik dušš,
kohv ning tatrapuder. Pärast lõunat läksime Puzzling World’i. Väga lahe koht.
Tegime labürindi läbi 1h4min. Kirjas oli, et 1-1,5h läheb, kui valid raskema
variandi. Raskem variant tähendas, et kindlas värvide järjekorras otsid nurgad
läbi (iga nurk oli eri värvi). Lihtne variant oli, kui lihtsalt jõuad nelja nurka suvalises järjekorras. Me tegime järjekorras: kollane,
roheline, sinine ja punane ning seejärel pead otsima veel tee tagasi
lõpppunkti(mis oli ka algpunktiks). Algul leidsime rohelise värvi mitu korda,
aga esimesena oli vaja kollast. Otsisime kollast mingi 30min umbes. Lõpuks
leidsime. Olime kindlad, et rohelise leiame nüüd ruttu, kuna olime rohelise
juures olnud juba mitu korda, kuid vastupidi, läks oma 15-20 min, et roheline
üles leida. Lõpuks leitud ning sinine ja punane olid pärast kuidagi eriti
lihtsad üles leida. Ning siis lõpppunkti, mis oli ka lihtne ja juba enam vähem
mälu järgi (tund aega keerutamist, midagi peab ju ometi meelde ka jääma:D).

Seejärel läksime sisse. Läksime illusioonide tuppa – seisad nagu kaldu, piljardikuul veereb justkui ülesmäge, sama veega (vesi voolab ülesmäge).
Toolil istud ja liigud justkui kallakust üles, aga allapoole tool ei liigu ise.

Siis tuba, mis tundub vaadates tavaline, aga ühte nurka mahud ilusti seisma, teise mitte.
Seejärel need kuulsate ja vanade inimeste 3D näod, mis sind igal sammul jälgivad. WC on romaanistiilis, väga lahe!
Veebileht ka juurde, saab ehk parema ülevaate asjast:
http://www.puzzlingworld.co.nz/

Mõned pildid veel ka väljas ning siis Wanaka linna ning telklaagrisse tagasi :)
Õhtuks lubas vihma, oleks tahtnud päikeseloojangut järve ääres pildistada, aga pilves oli sealpool. Tõstsime telgi puu alla, lootsime vähem vihma saada:)
Seejärel läksime sisse. Läksime illusioonide tuppa – seisad nagu kaldu, piljardikuul veereb justkui ülesmäge, sama veega (vesi voolab ülesmäge).
Toolil istud ja liigud justkui kallakust üles, aga allapoole tool ei liigu ise.
Siis tuba, mis tundub vaadates tavaline, aga ühte nurka mahud ilusti seisma, teise mitte.
Seejärel need kuulsate ja vanade inimeste 3D näod, mis sind igal sammul jälgivad. WC on romaanistiilis, väga lahe!
Veebileht ka juurde, saab ehk parema ülevaate asjast:
http://www.puzzlingworld.co.nz/
Mõned pildid veel ka väljas ning siis Wanaka linna ning telklaagrisse tagasi :)
Õhtuks lubas vihma, oleks tahtnud päikeseloojangut järve ääres pildistada, aga pilves oli sealpool. Tõstsime telgi puu alla, lootsime vähem vihma saada:)
03.03.14
Öösel sadaski vihma. Umbes kell 3.30 ärkasime ühe jubedaima heli
peale. Minu esimene mõte oli, et tsunaamihoiatus. Seejärel mõtlesin, et oleme
ju ometi saare keskel ja mägede vahel, seega merest kaugel. Ainult paar suurt
järve läheduses. Seega pidi olema midagi muud. Saime aru, et see on tuletõrje
alarm. Pärast seda sõidavad tuletõrjujad välja, st enne jooksevad kodunt välja.
Nad ju vabatahtlikud Uus-Meremaal. Oleme seda heli tegelikult varem ka kuulnud.
Kuid öösel selle heli peale üles ärgata on ikka õudsamast õudsam! Tükk aega
läks südame rahustamiseks, et magama saaks jälle jääda. Hommikul oli äratus ka
6.40, et päikesetõusu ajal Wanaka ääres pilte teha Lone Treest. Üksik puu
„keset” järve.
Päris ilus ju, kas pole?
Seejärel hakkasime Haast’i poole sõitma. Ilm läks aina ilusamaks. Aga täpsemalt järgmises postituses. Kui vähegi küsimusi tekib, vastan hea meelega :)
Tean, et pilte on rohkem kui juttu, aga mis teha kui ühes kohas mitu pilti ja tegemist on lihtsalt maaga, kus näitamist jagub :)
L.
Päris ilus ju, kas pole?
Seejärel hakkasime Haast’i poole sõitma. Ilm läks aina ilusamaks. Aga täpsemalt järgmises postituses. Kui vähegi küsimusi tekib, vastan hea meelega :)
Tean, et pilte on rohkem kui juttu, aga mis teha kui ühes kohas mitu pilti ja tegemist on lihtsalt maaga, kus näitamist jagub :)
L.
No comments:
Post a Comment